Profa köögipool

Kaks pirukat. Üks õlle-, teine veinisõbrale

2012-01-30T23:16:00.000+02:00

Külmkapis inventuuri tehes jõudsid erinevad jäägid sinna kuhu nad aeg-ajalt ikka jõuavad - pirukasse. Õigemini küll kahte pirukasse, ahne inimesena ei hakka ma ju ühega jamama. Välja kukkusid värskekapsa-soolalihapirukas ja suitsujuustu-peedi-küüslaugupirukas. Õlle kõrvale ja veini manu.

Kahe piruka saamiseks vajaliku koguse pärmitaigent sai alljärgnevalt:

500g jahu

200ml piima

100ml vett

2x11g kuivpärmi

1tl soola

Ained kokku sõtkuda, (piim ja vesi ikka käesoojad) ja pool tunnikest kerkida. Siis sõtkusin taignasse tsipa rosmariini ja mingit valmis ürdisegu küüslauguga, ühesõnaga maitse asi mida veel taignasse lisada. Siis veel pool tunnikest kerkida ja taigen kaheks jagada ning piklikud vorstid vormida, need omakorda laiaks rullida, nii ahjuplaadi mõõtu ja siis täidis peale, otsad kergelt üles voltida, siis küljed üles, korralikult kokku näpistada ja "õmblus allapoole" küpsetuspaberile ja ahjuplaadile. Täidistesse aga läks:

Täidis 1

Soolapeekonikuubikuid praadida pisut, siis pannile lisaks peened värskekapsaribad ja pipart. Praadida veel, siis pannile kaas peale ja kuumus väikeseks. Pisut hautada, aga kapsas võiks kergelt krõmps jääda.

Täidis 2

Üks suurem keedu või küpsepeet õhukeste viiludena, kolm küünt küüslauku peenelt hakituna, kaks kahvliga purustatud keedumuna, hakitud suitsujuustu (no ei olnud kitsejuustu jääkide hulgas).

Muna-juustu-küüslaugusegu taignale, peediviilud peale, tüümiani ka maitseks. Kuna keerasin piruka ringi, jäid peediviilud põhjaks. Mõlemad pirukad munaga pintseldada. 190 kraadi ja 25 minutit. Valmis. Muusikasoovituseks The Doors.

Pasteedist ja valmistoidust üldisemalt

2012-01-16T00:39:00.005+02:00

Kas olete vahetevahel enesele lubanud, et "mitte kunagi ei osta ma seda asja enam poest valmiskujul vaid teen alati ise". Et siis seda lubadust ikka ja jälle murda. Olgu siis tegu nii usina kodukokaga kui tahes, ikka tekib aeg-ajalt ületamatu tahtmine osta poest asju, mida ise suudaks paremini teha. Olgugi isetegemiseks võimalus, aeg ja tahtmine olemas, libiseb ikka toidukorvi ka erinevat valmissööki. Minu puhul küll suhteliselt vähe, aga siiski. Et siis jälle pettuda, vanduda ja järjekordne lubadus anda, et see oli nüüd küll viimane kord osta seda või teist toodet. Üks sellistest on pasteet - ise tehes kerge ja kiire valmistada, maitsev ja odav, aga ikkagi kipub ta poes korvi ronima. Et saaks jälle sajatada. Sedakorda oli asi aga hullem, koos sajatusega lendas toode ka prügikasti. Olin suutnud uudishimust osta kilesse löödud vorstitaolise pasteedijunni tuntud tootjalt, mis maitses umbes samamoodi nagu toorkumm ja oli ka sarnase tekstuuriga. Minu käest ei lenda naljalt ükski asi prügikasti, aga antud juhul ei kõhelnud ma hetkegi, mis ikka halb see halb. Ühesõnaga, enne kui poes mingi asja korvi panete, küsige endalt mõned küsimused. Kas ma oskan seda asja ise teha? Kui palju see aega võtaks? Kui palju see soodsam tuleks? Kas see oleks ise tehes tervislikum? Parimal juhul on selliste küsimuste tulem maitsev, tervislik ja soodne kodune toit. Igast järgmisest valmistootest/poolfabrikaadist, olgu see siis kalapulk, salat, pirukas, purgisupp või misiganes, on järjest kergem loobuda. Soovitan soojalt proovida. Ma ei kutsu üles mitte sellepärast valmistoodetest loobuma, et need kuidagi idee poolest halvad oleksid, kaugeltki mitte, teevad nad ju kokkamisest mittehuvittatud inimese elu oluliselt kergemaks. Küll aga kutsun üles enne ostmist korraks mõtlema, koostist lugema ja ehk siiski algosad valima, sest olgem ausad, enamik valmistoidust on ikka väga halva maitsega ja sisaldavad palju ebavajalikku, säilitusaineid, värvaineid, ballastained jne. Samuti ei meeldi mulle, kui keegi teine on minu eest juba toidu ära maitsestanud, tükeldanud jne. Niisiis, pasteet. Retsepte on tuhandeid, võimalikke koostisaineid samuti. Panen siis ühe paljudest.

Vaja läheb:

500g veise või seamaksa

300g pekist suitsupeekonit

100g võid

4dl lihapuljongit (võib olla ka valge veiniga pooleks)

4cl konjakit/brändit

porgand

sibul

küüslauk

soola

pipart

jahvatatud vürtspipart

rosepipart

muskaati

Prae peekonikuubikuid kuni neist hakkab rasva eralduma, lisa viilutatud sibul, paar küünt küüslauku ja porgand, prae poolpehmeks, lisa tükeldatud maks, prae kõiki komponente koos kuni maks on valmis. Lisa puljong või puljongi-veini segu, kata pann kaanega ja hauta 15min. Vala segu blenderisse või köögikombaini, lisa või, konjak ja maitseained, töötle ühtlaseks. Kui soovid teralisemat tekstuuri, kasuta hakklihamasinat. Timmi maitsed paika, jaga pasteet karpidesse/kaussidesse ja lase üleöö külmkapis tõmmata. Valmis. Mõtle veelkord, kas pasteeti ikka peaks poest ostma. Muusikasoovituseks õpetlik lugu.

Head uut!

2011-12-31T17:22:00.000+02:00

Jälle on aastakene mööda läinud koos oma ilusate ja vähemilusate hetkedega. Vähemilusad püüdkem ära unustada, või noh, vähemalt kuskile seljaajusse suruda ja ilusad jätkem meelde. Viimase paari kuu jooksul ei ole ma siin eriti kirjutanud, aga mitte sellepärast et ma ei oleks süüa teinud, vaid vastupidi, tegin süüa rohkem kui eales varem ja kirjutamiseks ei jätkunud aega. Sellest aga edaspidi, kui muljed on pisut settinud. Täna aga sööge mida soovite, kellele roheline salat, kellele foie gras. Sööge kasvõi sparglit tomatikastmega. Mina soovitan ühte ilusat ahjupraadi, sellist nagu alloleval pildil. Kamar noaga ruutudeks ja soola-pipraga kokku hõõruda. Või sinepiga. Või hapuma õunamoosiga. Või nende kõikidega. 150 kraadi ja neli tundi ahjus hautamispotis. Siis ahi 200 peale, potikaas maha, kuniks kamar muutub kuldseks ja krõbedaks. Head uut toiduelamusterohket aastat! Muusikasoovituseks Ruja.

Vot selline lihatükk võtkegi. Pilt on pärit Marju pildimasinast.

Retseptid paberil

2011-11-21T09:37:00.004+02:00

Seda siis sõna otseses mõttes - retseptid paberil. Nimelt valmis üks väikene projekt, kus ka minul on tagasihoidlik osa kanda. Siin ta on.

Saab retsepte nii pidulauale kui argiõhtuks, suppi ja kooki, eksootikat ja perereliikviat. On ilusaid pilte ja asjalikke nõuandeid. Lisaks väikesed elust ja muust huvitavast kõnelevad intervjuud kõigi kümne panustajaga, kelledeks olid peale minu veel: Aet ja “Aet köögis” Mari-Liis ja “Siit nurgast ja sealt nurgast” Ülle ja “Tiramisust ja Fata Morganast” Juta ja “What a wonderful world” Liina ja “Aglio e Olio” Tuuli ja “Ise tehtud. Hästi tehtud” Piret ja “Puhas rõõm” Elis ja “Elis köögis” ning Marju ja "Tassike"

Marju, kes on ka raamatu portreefotode autor, meisterdas ka väikese videotutvustuse. Kokku pani raamatu Tuuli ja täpsem info on ka kirjastuse lehel. Varsti teeme esitluse ka.

Restoranidenädala tipphetk

2011-11-04T23:38:00.004+02:00

Saabus minule restoran Bordoos. Kuna Katrin on juba pika ja põhjaliku postituse (soovitan lugeda) selle kohta kirjutanud, ei hakka ma tema juttu üle kordama, kuna olen sellega igati nõus. Mainiksin lihtsalt üle mõned asjad, mis tegid mulle õhtusöögi niivõrd nauditavaks, et me ei häbenenud neli tundi laua taga istuda ja viimastena lahkuda. Eelkõige muidugi seltskond - minu lugupidamine, preilid.

Järgmiseks aga söök. Üldiselt suhtun ma kampaaniatesse alati pisukese skepsisega, sest enamasti tehakse siis mingi toode, olgu see siis söök või harjavars, kampaaniakorras ikka odavamalt ja ülejala. Bordoos, tuleb tunnistada, ei tuvastanud ma kordagi mingit allahindlust ei toidus ega teeninduses. Paar sõna toidust ka. Kulmu võttis kergitana kaks peakoka tervitust, see ei ole just igapäevane. Esimeseks siis õuna-kaneelivaht ja teiseks veisesigar, kes OKO-s käinud, see sigarit teab, seal on nad küll lambast. Samuti suur valik omaküpsetatud leiba-saia erinevate maitsetega pluss erinevad määrded.

Seejärel kolm käiku - lihaveise tartar, lammas, šokolaadikook.

Minu kui toore liha armastaja jaoks tartar sulas suus ja peale esimest suutäit muutusin härdaks ning tellisin südame kinnituseks kiiresti kõrvale pitsi külma viina. Toorest kvaliteetsest lihast ei saa isu kunagi täis. Tartari peal olevat kitsejuustu sõin pärast eraldi, et puhast lihamaitset paremini tunda. Taldrikusse valatud tomati consommé võiks minu arvates ka vabalt ära jätta, see tegi põhjas olevast krõbesaiast mittekrõbeda. Tegu on arvatavasti minu kiiksuga, olin veisest vasikavaimustuses ja lisandite jaoks polnud mahti.

Lammas (karree) oli pärit Iirimaalt ja ürdikoorik selle ümber perfektne. Sõin selle kiiresti ja jäägitult, loodan et meie jalgpallikoondis teeb varsti iirlastega sama.

Magusasõber ma ei ole, aga pakutud šokolaadikook ja jäätised olid minu arusaamist mööda ikka väga head. Järelduse tegin vaadates kuidas Silja enda magustoidu minutiga hävitas ja siis silus seda tegevust lausega "et aga jäätis oleks muidu sulama hakanud ja lauale voolanud". Mulle maitses muidugi ka.

Kohvi kõrvale sai veel hea tava kohaselt erinevaid väikeseid maiustusi, mis ei olnud küpsis kohvitassi serval, vaid korralikud käsitööna valminud trühvlid, marmelaad jne.

Teeninduse kohta kogu õhtu jooksul saab ütelda ainult kiitvaid sõnu, kelner teadis väga hästi mida ta lauda toob ja mis kõige tähtsam - ei mõjunud võltsilt.

Veini jõime pudeliga, kuna klaasiveine oli paraku ainult kolm, see on mõttekoht, näiteks kaks inimest, kellest üks on roolis ja teine ei leia kolmest veinist endale sobivat ja üksi pudelit juua ei soovi, võivad hätta jääda. Õhtu krooniks oli muidugi tõik et peakokk Tõnis Siigur lubas meid ka kööki uudistama ja ajas raskest tööpäevast hoolimata jupp aega juttugi. Kokkuvõtteks võib ütelda, et see koht on minu isiklikus Tallinna top kolmes.

Muusikasoovituse asemel aga õpetus, kuidas tõeline meister valmistab krevetipopkorni.

P.S Oma söögi-joogi maksis igaüks ise kinni, mainin nii igaks juhuks.

Pilti ei teinud, see on pärit Bordoo kodulehelt.

Lihapood kus tasub käia

2011-10-23T23:09:00.001+03:00

Retsepti asemel väike meeldetuletus - kui Tartu maanteele asja, käige ikka Adavere lihapoest ka läbi, teepealt mõnedsajad meetrid viitade järgi sõita ei võta tükki küljest ja pärast on kodus aeg rõõmu tunda heast kaubast. Kuna poes just tunglemist ei ole, saab rahulikult müüjaga targutada, kõiki asju pakutakse soovi korral ka lahkelt maitsta. Kuigi sai seegi kord kena kimbuke asju kotti poetatud, jäi siiski palju huvitavat järgmist korda ootama. Muusikasoovituseks bõliina Stenka Razinist.

Vasakult: pasteet, keedusink keelega, kahte sorti piprasalaami, keeduvorst (no vahest ju võib) peekoniga, põdravorst juustuga, esiplaanil vinnutatud hobune.

Viigimari - singi ja kitsejuustu sõber. Kook kah.

2011-10-15T19:50:00.002+03:00

Viigimarjahooaeg on ammu peal ja pärast pisikest otsimist leiab täiesti söödavad marjad turult/poodidest üles. Kuna ma magusatest marjadest-kookidest eriti tihti just ei kirjuta, siis viigimarjale teen möönduse lihtsal põhjusel - viigimarjad, olgugi magusad, sobivad ideaalselt nii singi kui (kitse)juustuga. Samuti saab nendest toreda koogi, mida ka minusugune magusapõlgur rõõmuga sööb. Ühesõnaga, viigimarjad võib kohe ära süüa kas kitsejuustu ja mee või mõne hea toorsuitsusingiga, soovitavalt aga mõlemas versioonis. Kui neid aga üle jääb, võib teha viigimarja-kitsejuustu koogi. Retsepti leidsin ei mäleta milliselt veebisaidilt aga lähemal uurimisel selgus, et see oli sinna kopeeritud Nami-namist.

Tarvis läheb:

150 g pehmet kitsejuustu

100 g suhkrut
4 suurt muna
3 sl vedelat mett
2 dl 35% rõõska koort
1 tl vanilliekstrakti

100 g nisujahu

500 g viigimarju

veidi pruuni suhkrut

Hõõru kitsejuust suhkruga kohevaks, siis lisa ükshaaval vahustades munad. Sega juurde mesi, rõõsk koor ja vanilliekstrakt. Viimasena sega juurde jahu ning sega tainas ühtlaseks.Kalla tainas võitatud ahjuvormi. Lõika viigimarjad pikuti pooleks, laota vormi, lõikepind ülal. Puista peale veidi suhkrut. Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. Parim on pooleldi jahtununa. Mina kasutasin talumune, mis andsid suurepärase kollase värvi. Suhkrukogust aga vähendaksin poole võrra. Ära unusta veini. Pilt hiilgab oma viletsusega isegi minu niigi viletsate piltide taustal, aga nimetagem seda diplomaatiliselt dokumentaalkaadriks. Muusikasoovituse asemel suurepärane kainestusmaja tutvustus ja koogisõpradest meestele, kel kehakaal liiga kipub tegema, treenimisvahendid.

Küpsetatud kondid püha Juhani moodi

2011-10-06T00:25:00.002+03:00

Korralik ninast sabani sööja läheb loomulikult ka kontide kallale. Üdikontide nimelt. Selline söök juba ükskõikseks ei jäta - võib tekitada nii vastikust kui vaimustust. Minu puhul seda viimast, muidu ju ei sööks.

Idee pärit siit, pealekauba veel hulk mõnusat lugemist ja mõtteid samast kohast. Algne retsept on pärit Londonist, ninast sabani filosoofia propageerija Fergus Hendersoni restoranist St. John. Antud retseptis mõned kosmeetilised muudatused.

Vaja läheb:
üdikonte (otsi turult)

Salatiks:
peterselli
šalottsibulaid (asja ajavad ka tavalised ära)
kappareid (kui ei ole, maailmalõpp ei saabu)
sorts õli
tirts sidrunimahla või veiniäädikat
soola
pipart

Pane üdikondiseibid/jupid püsti ahjuplaadile ja rösti 230 kraadi juures ca 30 minutit. Samal ajal viiluta õhukeselt šalotid ja haki petersell, lisa neile kapparid ja kastme komponendid. Serveeri üdi röstsaial/ciabattal koos salatiga. Viimistle maitse soola ja paari keeru piraga. Valmis. Mina tegin veel juurde ahjukartuleid sellisel viisil, et keetsin kartuleid ca 10 minutit, valasin vee ära, lisasin potti sortsu õli, riputasin soolahelbeid ja hakitud küüslauku, segasin kõik läbi ja valasin ahjuplaadile üdikontide kõrvale. Valmisid üheaegselt. Muusikasoovituse asemel õpetlik lugu, miks ei ole hea mõte konjakit varastada.

Kirsisiirup arooniatest - puhas nostalgia

2011-09-16T22:08:00.000+03:00

Nüüd õpetlik lugu nooremale põlvkonnale, kes ei ole nõukaaegseid tühje poelette näinud ja ei oska ettegi kujutada kui leidlikud olid inimesed tänu sellele. Kes tegi peedist pesumasinale trumli, kes soojustas ajalehega aknaid, kes tegi arooniatest kirsisiirupit. Justnimelt, arooniatest kirsisiirupit. Sellest sai segada nii morssi kui likööri ja niru kaubandusvõrk oli jälle üle kavaldatud. Retsept võib olla vanem või mujalt pärit, minu mälestustes aga on ta eelkõige seotud siiski tühjade poelettide ja vajadusest tingitud leidlikkusega.

Vaja läheb:

arooniaid

kirsilehti (või mustasõstralehti)

suhkrut

sidrunhapet

vett

Lao arooniad ja kirsilehed kihiti potti või ämbrisse ja vala peale keev vesi. Kilo arooniate kohta arvesta ca viis peotäit kirsilehti ja liiter vett. Lase kaks päeva jahedas seista. Kurna. Saadud vedelik lase keema ja lisa sidrunhape ja suhkur. Suhkrut võta umbes pool kilo liitrile vedelikule ja sidrunhapet kümme grammi liitrile. Keeda vedelikku ja riisu hoolikalt vahtu. Kui vahtu enam ei teki, vala saadud siirup kuumutatud purkidess/pudelitesse ja kaaneta/korgi. Tugev nostalgiamaitse on valmis. Muusikasoovituse asemel soovitus vaadata hea rühiga preilisid.

pildil olev seen ei puutu asjasse ja on täiesti retseptiväline

Veispõskede võrdlev hautamine, õlu vs vein

2011-09-07T22:16:00.002+03:00

Tänu infokanalitele (Liina V) sain operatiivselt teada, et Keskturul on müügil veisepõske. Jõudsin turule, ootasin millal eesseisja (Liina K) omad (veise)põsed korvi ladus ja käes nad mul olidki. Siiamaani olin arvanud et Eestis kasvavad veised ilma põskedeta. Tegelikult ostavad restoranid need lihtsalt ära, ehk siis põske süüa saab iga kell, aga ise valmistada mitte just eriti tihti. Mis teeb meelehärmi, sest korralik ninast sabani söömise filosoofia järgija unistab ju ikka, et peale filee ja karbonaadi ka huvitavamat tooret vabalt osta saaks. Tõele au andes on asi tegelikult juba kordades parem, enam ei kukuta turul pikali kui veisesaba, küülikumaksa või sea südant küsid. Veisepõsk igaühele ei maitsegi, minule on ta ilus taine tükk pikaks hautamiseks. Vaadates oma saaki tekkis idee - teha koostiselt kaks identset hautist, erinevuseks ainult kasutatav vedelik. Koostise jätsin meelega võimalikult lihtsa, tõrjudes kõrvale kõik ideed alates tomatitest ja seentest lõpetades kadakamarjadega.

Vaja läks:

kaks puhastatud veisepõske

porgandit

sibulat (kasutasin šalotte)

küüslauku

varssellerit

pipart

soola

tumedat õlut (valisin Guinnessi)

punast veini

Pruunistasin põsed kiirelt pannil, maitsestasin soola-pipraga, panin väikestesse savipottidesse, lisasin jupitatud köögiviljad ja vedeliku. 4 tundi ja 150 kraadi. Mõlemad variandid said ootuspäraselt maitsvad, aga Guinnessi ma enam hautamiseks ei kasuta, midagi tuttavlikku oli puudu ja midagi võõrast oli üle. Tavaliselt kasutan ma õlledest hautamiseks kas Tõmmut Hiidu (kergemad asjad, kana, kapsas) või Saku Tumedat (liha). Proovida tahaks sama toitu veel mõne kirsiõllega. Sel korral võitis siis hautamisvedelikuna vein, aga mulle tundub et õlu ei ole oma viimast sõna veel ütelnud. Muusikasoovituseks Nancy Sinatra ja väike arutelu burgeriteemal.

Sügisesoovitused

2011-08-31T12:39:00.008+03:00

Ammugi on käes ilus aeg - parimad kodumaides annid on valmis nii aias kui metsas. Alljärgnevalt paar soovitust asjadest, mis maitsevad eriti hästi vabas õhus valmistatuna. Grillimisest võib küll juba pisuke tülpimus olla kuid aias saab ka askeldada priimuse/väikese elektripliidi/väliköögi pliidiga. Olgugi toidud tavalised - juhul kui nad on valmistatud kodumaistest saadustest värskes õhus ja seal ka ära söödud - omandab ka kõige tavalisem söök killukese tänavusügise värvi, maitset ja rikkalikust.

küpsetatud küüslauk

keedetud oad, kiirelt või ja küüslauguga läbi praetud, ohtra parmesaniga

kuuseriisikad sibula ja peekoniga

paneeritud suvikõrvits

prisked küülikud, suitsuta, hauta vms

küülikumaksad ja südamed, kiirelt praadida sortsu Põltsamaa Kuldsega

Muusikasoovituse asemel lugu oliivõlist

Ära sülita allikasse ennem kui kaev valmis (ja ega seda siis kah teha tasu)

2011-07-31T02:12:00.000+03:00

See vanasõna tuli meelde kui tekkis mõte et olenemata mitu aastat valmis olnud väliköök-suitsuahjust võiks ka vanale, metsa all olevale ja täiesti töökorras suitsuahjule väikese uuenduskuuri teha. Kuna tegu on äärmiselt lihtsa ahjuga, siis renoveerimise käigus juhtus nii et vanast ahjust jäid alles koht, üks toru ja pisut kive. Alljärgnevalt siis õpetus kuidas teha ühe päevaga suitsuahi, mis töötab hästi, on odav ja praktiline, kulutades vähe puid.

Niisiis - vaja läheb täispunn põrandalaudu, fibo plokke, toru, šamottkive, pliidiplaati, tsementi, liiva, savi, kruvisid.

Tee fibost sobiva suurusega vundament ja sinna peale põrandalaudadest kast. Lao kividest kolle ja ühenda see toru abil vundamendiga. Valmis.

Mõned olulised asjad ka. Kolle võib vabalt olla nn. umbkolle, ilma alumise õhuvõtuta, tõmbab küll, olles samas ökonoomne, võttes tänu sellisele ehitusele vähe puid. Toru peaks pisut tõusma suitsukasti suunas. Miks ei ole ahjul ust? Sellepärast et ei näe mõtet, ahjus sees on restide ja varraste jaoks eri kõrgustel liistud, saab ka pealtpoolt majandades vabalt hakkama. Üks rest on ka päris põhjas, juhuks kui miskit näpu vahelt pudeneb. Suitsutamise ajal on ahi lihtsalt kaetud kastisuuruse vineerplaadiga, mis on peale asetatud nii, et igasse nelja nurka jääb suitsu väljumiseks väike ava. Nii on ka mugav temperatuuriga mängida, vajadusel saab kaane pealt ära võtta või näiteks pool ahju kinni jätta. Kui ahi ei ole kasutuses, on suitsukast kaetud plekist katusega, peab kauem vastu. Väljastpoolt on ka puidukaitsevahendiga immutatud. Ühesõnaga - eks iga karu kiidab ikka oma kellasid, aga keda lihtne välimus ei häiri, siis ühe-kahe päevaga teeb täiesti korralikult töötava ahju. Nagu ikka, tahavad sellised asjad hiljem natuke mängimist, kuna iga ahi on erinev ja tahab sissetöötamist/harjumist, et teada saada valmistamistemperatuurid, aeg jne. Piltidel siis võrdluseks minu kaks ahju, väga erinevad, aga üks asi on neil ühine - mõlemad töötavad hästi. Allpool piltidel asjasse mittepuutuv päevakoer. Muusikasoovituseks Morrissey.

Suitsutatud küülik, caesar ja kann õlut

2011-07-20T00:31:00.002+03:00

Kuna küünte vahele sattus värske küülik, rooma kapsas vohab peenras ja õlu mulle maitseb, siis kõik kokku on üks äraütlemata mõnus kooslus. Või iga asi eraldi - kah mõnus.

Vaja läheb:

küülik
sool
vesi
Pane küülik vette kus on lahustatud viis peotäit jämedat soola, hoia 24 tundi soolas ja siis ca 6 tundi suitsuahjus. Valmis.

Caesariks
rooma kapsast
parmesani
ciabattat või mingit sepikulaadset krutoonideks
3 küünt küüslauku, üks kastmesse, kaks krutoonidele
1 toores munarebu
1 tl Dijoni sinepit
1 sl sidrunimahla
3 tl Worcesteri kastet
8-10 sl oliiviõli
soola
pipart

Pane salatilehed taldrikule, vispelda kokku kaste milles on Worcesteri kaste, munarebu, sinep, sidrunimahl, purustatud küüslauk ja õli. Vajadusel viimistle maitset mõne komponendi lisamise või soola-pipraga. Prae saiakuubikud pannil krõbedaks ja lisa minut ennem lõppu hakitud küüslauk, sega see korralikult krutoonidega. Nirista kaste salatile, soovi korral sega läbi, tõmba peale koorimisnoaga lahked laastud parmesani ja lisa krutoonid. Antud caesar on minu maitse järgi ja ei pretendeeri autentsusele, olles siiski "sellele õigele" oluliselt lähemal kui paljudes söögikohtades läbi loomingulise lähenemise pakutav millegipärast caesariks nimetatav salat.

Õlleks

On vaja õlut. Juurde sobivad soolvees koos kauntega keedetud põldoad. Muusikasoovituseks Iggy Pop.

Suitsutatud Ungari pekk

2011-07-11T16:42:00.000+03:00

Nüüd pisike šokiteraapia keset suve, rannahooaega, kaalujälgimist ja tervislikku murust toitumist. Sööme pekki! Kes arvab et pekk on mingi labane toit, (üks õige mees/naine muidugi nii ei arva), siis näiteks restoran Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk pakkus peakoka tervitusena just nimelt pekki ja see maitses hea. Teine koht kust saab head pekki on üks poeuberik Koplis. Kuna aga alati ei ole võimalik pekiisu tekkides minna Tchaikovskysse või Koplisse, tuli tegu ise ette võtta.

Tarvis läheb:

pekki, ca 300-500g tükid, saab turult

soola

paprikapulbrit

cayenne pipart

Pane pekk vähemalt kaheks ööpäevaks soolvette. Soolvesi olgu soolane, niiet maitstes ei tekiks mõtetki lonksuke alla neelata. Seejärel pane pekk ca neljaks tunniks suitsuahju, nii 60-80 kraadi juurde. Rasva eraldub pekist niikuinii, aga kui näed et seda liiast tilgub, langeta temperatuuri. Mina kasutasin suitsuahjus resti peal pekile aluseks poest ostetud lainelisi aukudega ühekordseid paksemaid fooliumaluseid. Ahjust võetud pekk suru igast küljest lõikelauale raputatud segusse, kus on neli osa paprikapulbrit ja üks osa cayenne pipart, võib ka käega segu peki sisse hõõruda. Lase pekk maha jahtuda, raputa ümberringi soolahelbeid või head meresoola, keera fooliumisse või pane toidukarpi ja lase vähemalt üleöö külmkapis taheneda. Edasine on elementaarne - õhukesed pekiviilud, pits kvaliteetset külma viina, kodune rukkileib, värske hapukurk, värske küüslauk, sibulakasvud. Töötab ideaalselt ka suvel, sellisel rõskemal ja vihmasemal õhtul. Muusikasoovituseks allveelaev Lembitu muuseumissejõudmise puhul suurepärane lugu filmist Das Boot.

Kartulivorstid, need päris õiged

2011-07-05T21:29:00.000+03:00

Suhteliselt vähelevinud söök võrreldes veri- või tanguvorstidega, minu jaoks lapsepõlvemaitse, milleta ei möödunud jõulud, sünnipäevad, pulmad. Tehakse põhiliselt Märjamaa ümbruses. Esmapilgul paras ettevõtmine, tegelikult aga igati lihtne. Praeguses retseptis on tunde järgi pandud kogused, suhteliselt suured, tegin ikka nii et ilus oleks.

Vaja läheb:

Pakk sea käärsoolt (Rakvere oma, mitte külmutatud vaid soolatud, keskturult, 15m pakis, kolmandik jäi üle)

Kolmveerand ämbrit kartuleid

2 kg läbikasvanud sealiha (võib olla ka soolaliha)

4 korralikku sibulat

Punet ca pool pakki

Köömneid ca pool pakki

Tunde järgi soola

Pane sooled tunnikeseks likku, vaheta paar korda vett. Koori ja haki kartulid, minul oli spetsiaalne abivahend, aga saab ka noaga. Haki liha ja sibulad suhteliselt peeneks. Sega kokku kartul, liha, sibul ja maitseained. Lõika soolest ca 70 cm jupp, tõmba lehtri otsa, pane vorstisegu lehtrisse ja topi pulgaga soolde. Korda tegevust kuni vorstid valmis. Mõned nõuanded - ära topi soolt väga täis, hiljem keetes kartul paisub, sool aga tõmbub kokku, vorstid võivad lõhki minna. Siduda ei ole vaja, soole ots tõmbub keevas vees ise kokku, jäta vorsti otsad lihtsalt mõni sentimeeter tühjaks. Ülejäänud soolikad pigista veest kuivaks, soola uuesti sisse ja pane tavalisse külmkappi, seisavad vabalt kasvõi aasta.

Niisiis, vorstid topitud, pada tulele, vette ka pisut soola ja vorstid keevasse vette. Keeda vaikselt, ilma kaaneta ja vahtu riisudes umbes tunnike. Võta vorstid välja, jahuta maha ja pane külmkappi. Lõplik valmistamine - kas grillil või praeahjus pealt kuldseks ja krõbedaks. Muusikasoovituseks India popp.

Maasikajoogid tibakese kangemaga

2011-07-03T21:16:00.001+03:00

Kuna selleks aastaks on maasika toormoos õnnelikult sügavkülmas maandunud, on aeg mängida ülejääkidega. Alljärgnevalt kaks joogiretsepti mis sobivad päikeselisse suvepäeva.

Maasika margarita
2 cl cointreaud või maasikalikööri
4 cl tequilat
sorts laimimahla
külmutatud maasikaid või toormoosi
purustatud jääd
Kõik komponendis blenderis ühtlaseks, kaunistuseks piparmünt.

Masika bloody mary
6 cl tomatimahla
12 cl maasikaid
4 cl viina
sorts laimimahla
5 tilka tabascot
paar keerdu musta pipart
sorts balsamicot
jääd

Kõik komponendid blenderis ühtlaseks, hiljem veel jääkuubikuid lisaks. Kaunistuseks värske kurk. Muusikasoovituseks prantsuse rock.

Suitsupõsk

2011-06-19T20:55:00.000+03:00

Siinkohal on retseptiks seda vist palju nimetada, aga siiski.

Mine turule, vali korralikud tükid seapõske ja pane kaheks ööpäevaks soolvette.

Neli umbes 700 grammist tükki said ca 300 grammi soola. Peale soolamist seo liha kinni ja suitsuta neli tundi.

Temperatuuri ja ajaga liialdada ei maksa, põsk on suhteliselt õrn võrreldes tavalise lihaga. Sobib hästi leivale, herne-, värskekapsa- või oblikasupi põhjaks, omleti sisse jne. Veelkord tahaks rõhutada, et rupskeid ei ole mõtet karta, loom tuleb nahka panna ninast sabani. Muusikasoovituseks imekaunis lugu suvest.

Tuulehaug vs angerjas

2011-06-14T20:08:00.000+03:00

Suitsutamishooaeg kogub tuure ja tekkis soov proovida "vaese mehe angejat" ehk siis tuulehaugi paralleelselt "päris" angerjaga. Peale selle et nad on mõlemad kalad ja kujult pikad-peenikesed, midagi maitse poolest ühist neis siiski ei ole. Ehk siis proovisin võrrelda võrreldamatut. Angerjas on rasvane, täidlase maitsega, haug kuivem ja nõrgema maitsega. Maitsvad siiski mõlemad, niiet mis siin ikka niiväga võrrelda. Valmistamiseks mõlemale kaks tundi päris soolast vett ja kaks-pool tundi suitsu. Pilti peaaegu teha ei jõudnud, ülemine kala siis angerjas, alumine tuulehaug. Julgen soovitada nii üht kui teist. Tulbid ja pojengid kah sel aastal ilusad, mõlemad on lilled, aga kummad ilusamad - ei tea. Muusikasoovituseks Johnny Rotten, keda varsti Rabarockil näeb-kuuleb.

Õhtusöök nagu tööpäev, Leib Resto ja Aed

2011-06-09T16:52:00.003+03:00

Või ehk kuidas teisiti kui tööpäevaks/õhtuks nimetada õhtusööki mis venib kuue tunni pikkuseks. Süüdlaseks sedakorda vastavatud restoran Leib Resto ja Aed. Asukohaks siis vana hea Šoti klubi. Tööpäeva mõõdud sai õhtusöök aga seepärast et Tuuli mahitusel kogunes uut kohta kaema kaheksa blogardit (mina, Tuuli, Piret, Elis, Kätrin, Silja, Aet ja Liina), kelle ahnusel ei olnud piire ja tellimise käigus võeti sujuvalt ette peaaegu kogu menüü, kuna peale Kristjani (Kristjan Peäske, sommeljee) sissejuhatavat sõnavõttu jooksis meil mõtlemine kinni ja kõige loogilisem tellimus tundus olevat et toodagu meile kõike. Toodigi. Köögipoole pealt juhatas paraadi peakokk Janno Lepik. Alguseks vahuveini astelpajumahlaga ja fritidud jänest. Seejärel grillilt kana, tallemaksa (hitt) ja kala, juurde grillitud aedvilju, rohelist- ja kartulisalatit. Järgnevalt hernesupp, lihapirukas ja forellisalat. Siis kanarind, maheveis ja sibula tart. Magustoiduks brüleekreem (jään enda juurde et Eesti keeles on niipidi õigem) ja karamellkissell. Kusjuures, me sõimegi kõik selle ära, juurde Kristjani valitud veinid, üks parem kui teine. Keset ohjeldamatut toiduteemalist jutuvada ja pildistamist (mina kokki ei tüüdanud kaameraga nina all siiberdades, ausalt, seda tegid teised) avastasimegi ühel hetkel et kell kuus lauda istunud inimeste kellad juba keskööd näitavad, millest aga sugugi kahju ei olnud, sest iga järgmine tund oli järjest parem. Minu isiklikud eelistused olid aeglaselt küpsetatud veis ja fantastiline leivapuruga brüleekreem. Ära märkimist väärib ka asjaolu et kana, mida on väga kerge teha maitsetut, kuiva jne. jne, oli suurepärane.

Palju andis ka juurde istumiskohaks olnud aed, mis on vanalinna üks suurimaid ja elus muusika, mida tegid need teenindajad kes vahepeal enam joosta ei jaksanud ja korraks istuda tahtsid:), meeskond nagu orkester. Rahakott jäi hindadega hetkel rahule ja loodab et see nii ka jääb. Niiet edu uuele kohale ja lõpetaks Kristjani sõnadega et üks nende eesmärke on mitte olla turistilõks vaid eestlased vanalinna tagasi tuua. Arvan et õnnestub. Lõpetuseks õpetus kuidas valmistada röstitud kalkunit.

Pildid: Tuuli Mathisen

Kaks aastat blogil täis

2011-05-27T12:56:00.001+03:00

Sel nädalal täitus märkamatult kaks aastat esimesest postitusest. Tänu soovile oma retsepte kõigile kättesaadavas kohas hoida on juhtunud mitmeid asju - ja kõik need on positiivsed. Olgu siinkohal välja toodud toidublogimise plusspooled.

Tutvumine teiste omasugustega, korraliku eestlasena kasutan juhust tervitada teisi blogardeid ja muidu lugejaid - küll te teate keda ma mõtlen.

Mitmed huvitavad toidualased üritused, tänud korraldajatele - küll te teate keda ma mõtlen.

Kustumatud elamused restoranidest, tänud kokkadele - küll te teate keda ma mõtlen.

Inspiratsioon teistest blogidest, tänan - küll te teate keda ma mõtlen.

Mitmed tulevased huvitavad üritused, tänud kutsujatele ja korraldajatele - küll te teate keda ma mõtlen.

Soovin kõigile ilusat grilli, suitsuahju, aedvilja, külma supi ja valge veini hooaega.

Kuna viimasel ajal on kole kiire olnud, siis paar soovitust lihtsa toidu huvitavamaks tegemiseks.

Kana a la Thomas Keller. Maitsesta kana ainult soola ja pipraga. Kuumuta praeahi 230 kraadini ja pane kõrbemise vältimiseks seotud tiibade ja koibadega kana ahju. Poole tunni pärast alanda temperatuur 210 kraadini ja küpseta veel ca pool tundi. Ära torgi ahjuust, ära kasta kana, ära karda et kana ei jää mahlane. Võta kana ahjust, lase 10 min. toibuda, lõika lahti ja serveeri. Üllatud kui hea on nii lihtne kana. Trikk on kõrges temperatuuris.

Kartulipuder suitsuvorstiga. Lase jupp kvaliteetset metslooma täissuitsuvorsti kombainis peeneks ja sega kartulipudrusse, teeb maitse hoopis paremaks.

Karulaugupestos kasuta piiniaseemnete asemel mandleid, jällegi natuke teistsugune.

Muusikasoovituseks lugu suveööst.

Toores sealiha viinas marineeritud tomatitega

2011-05-03T12:49:00.007+03:00

Sealihasõbrana julgen soovitada carpaccio tegemist ka sealihast. Kuna aga klassikaline carpaccio retsept on natuke pehmekene selle jaoks, võtsin Tuuli blogist hoopis piprahärja retsepti. Tegu on pigem böfi ja carpaccioo ristandiga, seda siis nii maitsestamise kui valmistamistehnoloogia kui serveerimise poolest. Sinna juurde sobivad ilusti ka bloody mary tomatid, millede idee on võetud siit, eestikeelse retsepti leiab aga ka Nami-Namist.

Vaja läheb:

üks sea sisefilee

tunde järgi musta, rose, valget, rohelist pipart

meresoola umbes sama kogus kui pipraid kokku

Puhasta seafilee kelmetest, uhmerda kõik piprad ja sool puruks (kui sellist võimalust pole, võta viie pipra segu) ja suru kõik see seafilee külge. Keera filee toidukilesse ja jäta külmkappi vähemalt üleöö maitsestuma. Siis tõsta filee vähemalt ööpäevaks sügavkülma. Ennem serveerimist võid liha uuesti paarika tunniks tavalisse külma tõsta. Seejärel lõika paberõhukesed viilud ja serveeri röstsaia, hakitud sibula ja marineeritud kurgiga. Carpacciolembesemad võivad serveerimisel kasutada ka oliiviõli, sidrunimahla ja parmesani. Omal kohal on ka viinas marineeritud tomatid.

Tomatid:

250 g kirsstomateid

200 ml viina

tugev sorts tabascot

kolm tugevat sortsu Worcestershire kastet

soola

musta pipart

Tee tomatiotstele noaga kerged ristikujulised sisselõiked ja lao tomatid toidukarpi sisselõige ülevalpool, vala peale maitseainetega segatud viin, pane kaas peale ja lase paar ööpäeva külmkapis seista. Serveerimisel nõruta tomatid kuivaks, paku juurde ürdisoola ja musta pipart, mille sisse tomatit kasta. Ülejäänud viina sisse pane kas uued tomatid või sega sellest bloody mary kokteili, lisades tomatimahla ja kaunistades varsselleri ning värske kurgiga. Muusikasoovituse asemel õpetus, kuidas teha kilpkonnasuppi.

Õllest ja veinist. Otse sõjast.

2011-04-18T11:00:00.006+03:00

Inimkaotustest õnneks teateid ei ole, aga õlle ja veini lahing sai maha peetud küll. Lahinguväljaks oli sedakorda restoran Tchaikovsky ja sõdurid istusid ontlikult valge lina taga, relvadeks pastakas-paber, lademes klaase, taldrikuid, nuge-kahvleid ning loomulikult kõige olulisem - taldrikute ja klaaside sisu, mis õhtu jooksul üha uusi elamusi pakkus.

Menüü koostanud chef Vladislav Djatšuk ja sommeljee Kristjan Peäske olid eesmärgiks võtnud valmistada söök ja sinna juurde valida vein ja õlu sellisel viisil, et ka õllel oleks võimalus ennast tõestada. Õlu tõestaski, esmakordselt meie õlle-veini lahinguga õhtusöökide käigus võitis õlu! Niiet siit rõõmusõnum õllesõpradele, ka restoranis kus tavaliselt valitakse söögi kõrvale väärikaid veine, tasub vahest ka õlut proovida. Minu jaoks tegi asja huvitavaks veel see, et enamus (loe: kõik peale minu) lauas olnutest on selgelt veini eelistavad inimesed. Tõe huvides tuleb siiski mainida et õlle võit oli ülinapp. Aga mis siis juhtus ja miks nii läks?

Üllatas juba õlle serveerimine - peakoka tervituseks pakutud ungari pekk kurgi ja dijoni sinepiga sai enda kõrvale aperatiiviks Saku Kulla šampanjapokaalist ja ka kõik edasised õlled serveeriti veiniklaasidest. Hoolimata paljude ilusate õlleklaaside olemasolust tundus antud hetkel just selline serveerimine kuidagi loomulikuna.

Esimese käiguna söödud krabisalat aeglaselt küpsetatud lõhe ja Hollandi kastmega jättis minu jaoks õlle ja veini viiki, õlleks oli Saku On Ice ja veiniks kõigile üllatuseks valge Sloveeniast pärit vein. Salat ise oli suurepärane ja tekitas järjekordse keskustelu aeglaselt küpsetamise kui toiduvalmistamistehnika plusside üle. Teise käiguna söödud metsaseenepelmeenid hanemaksakastme ja trühvliõliga andsid minu poolt punkti õllele, milleks oli Saku Punane. Kuigi ka kõrvale pakutud Riesling oli tore ja esimesel pilgul tundub kummaline hanemaksa õllega alla loputada, sobis õlu antud söögiga üllatavalt hästi ja kuidagi nagu pikendas maitseelamust.

Kolmandaks käiguks pakutud piimapõrsafilee taignakoorikus maapirnipüree ja kadakakastmega oli õpikunäide sellest, kuidas ausast kohalikult toorainest nagu Eesti sealiha ja kadakamarjad saab suurepärase tulemuse. Õlleks oli Saku Tume, veiniks punane tšiillane. Peale pikka kibelemist viik märkida jätsin siiski napi võidu õllele.

Viimane käik. Šokolaadikook ja espressojäätis. Saku Porter ja Põltsamaa Tõmmu 2002. Tume õlu on magustoitudele alati hea kaaslane, aga sedakorda pikalt mõtlema ei pea, punkt Põltsamaa Tõmmule. Seda et Eestis head õlut tehakse, teavad kõik, aga sugugi ei tasuks ka alahinnata meie marjaveine. Kokkuvõtvalt võiks ütelda paadunud veinisõpradele et proovige vahest ka õlut mitte ainult pubis kanatiibade kõrvale vaid ka väärikamas kohas. Õigesti valitud söök, serveerimine ja meeleolu võivad anda ootamatu tulemuse. Meie igatahes üllatusime. Muusikasoovituseks killuke klassikat Borodino lahingust.

Pildid tegi Lauri Laan

Pakendamisest ja gazpacho kauba peale

2011-03-29T16:20:00.000+03:00

Kuigi suvi on mägede taga, gazpacho hooajast pole veel lõhnagi ja retsept on mul siin samuti eelnevalt olemas, ei saa ma jätta jagamata retsepti, (õigemini küll koostisainete nimekirja), mis on leitud ei kusagilt mujalt kui pakisupi külje pealt!

Kui meil oleks sama vahvalt joonistatud pakendid ja sama hea pakisupp - ma ostaks seda iga kell. Ehk on siin mõnele erksama pilguga tootjale mõtteainet. Supi valmimiseks tuleb siis võtta teisel pildil olev koostiainete nimekiri (isegi pisikesed pildid spikriks:) ja blenderis ühtlaseks lasta. Aga kuna kevad on siiski ametlikult alanud, võib tema kiiremaks kohalemeelitamiseks kuulata kevadklassikat.

Eesti toidu päev, raamat ja böff

2011-03-18T14:52:00.026+02:00

Eelmisel laupäeval toimus Sadama turul üritus nimega Eesti toidu päev. Oma parimat kaupa oli pakkumas hulk suuremaid, väiksemaid ja päris väikesi tootjaid, sestap jätkus nii äratundmis- kui avastamisrõõmu. Päeva naelaks oli aga Dimitri Demjanovi ja Mari Kodrese poolt kahasse valminud raamatu "Sööme ära!" esitlus. Raamatu kirjeldus ütleb umbes nii - “Sööme ära!” on raamat Eesti köögist, söögist ja sööjatest. Teos võtab kokku Eesti maitse aegade hämarusest lennukate tulevikunägemusteni, Ida-Virumaalt Eesti läänerannikuni, regilaulust popkultuurini, kodulaua tagant tipprestoranideni, molekulidest filosoofiani.

Samas ütles Dimitri põgusa vestluse käigus et jäägu koduseks ülesandeks selle raamatu žanri määratlemine. Ülesanne oli raskem kui arvasin, tegu on nii koka-, elustiili- kui ka toidufilosoofilise raamatuga, aga ka lihtsalt toredaks lugemiseks inimesele kes väärtustab iseennast, Eesti toorainet ja tootjat. Eks igaüks leiab sealt oma. Esitlusel pakkusid oma loomingut maitsta Eesti Kulinaariainstituudi akadeemikud Angelica Udeküll, Rene Uusmees, Ants Uustalu ja Emmanuel Wille. Jätkuna Solarise pop-up kohvikule tegid turul oma etteaste ka toidublogijad, sedakorda siis mina, Piret, Tuuli ja Mari-Liis. Pakkusime erinevaid suupisteid, mille läbivaks teemaks oli Eesti köök ja tooraine. Mina pakkusin veiseliha Tatari kombel, mille retsepti ka siinkohal ära toon.

Böff, pöff, boeuf a la tartar - heal lapsel ikka mitu nime, aga toit jääb samaks. Selle toidu algupärase retsepti, päritolu ja nimetuse kohta on liiga palju versioone, et neid siinkohal lahkama hakata.

Vaja läheb

500g veise sisefileed

1 sibul

1 munarebu

marineeritud kurki

musta pipart

soola

Puhasta sisefilee kelmetest ja aseta lõikelauale. Võta terav nuga ja kraabi pikkade tugevate tõmmetega fileed, kõik mis jääb noa tera külge, pane kaussi. Sellisel meetodil saad täiesti soone- ja kelmevaba liha, millel on ka kordumatu tekstuur. Kes niimoodi ei viitsi jamada, võib kasutada hakklihamasinat või osta poest valmis hakkliha, sel juhul sobib lihaveise delikatesshakkliha. Sega liha hulka munarebu ja väga peeneks hakitud sibul. Maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral võib maitsestamiseks kasutada ka adžikat või tabascot. Sega kõik läbi ja lase paar tundi külmkapis tõmmata. Serveeri röstsaial, juurde paku veel hakitud sibulat, marineeritud kurki, kappareid, vms. Samuti võib igale sööjale vormida väikese pallikese ja keskele lohku üks vutimuna rebu ning maitseained kõrvale panna, niiet igaüks saab oma maitse järgi tegutseda. See on efektne, aga mulle isiklikult meeldib paar tundi tõmmanud böff rohkem. Joogiks sobib juurde pits külma viina või miks mitte ka mõni vürtsikam valge vein. Pildid tegid Tarmo Virkus ja Lauri Laan. Lõpetuseks õpetlik lugu mis juhtub kui üritada süüa valel ajal ja vales kohas.

Vastlapäev on ka pudrupäev

2011-03-09T12:48:00.003+02:00

Alustuseks pisut populaarteadust.

Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja Eesti rahvakalendris viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu.

Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid.

Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal – võinädal (масленица).

Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Rohkem lugemist Vikipeediast.

Kuna traditsioonilist hernesuppi olen pea alati teinud, siis seekord olid menüüs mulgipuder ja seajalad, mis on samuti igati teemasse. Mulgupudru retsept on lihtsamast lihtsam, aga olgu ta siis vastlapäeva puhul ka siia lisatud, eks igaüks teeb teda vast pisut omamoodi, mina teen nii:

Vaja läheb:

Kartulit
kruupe
peekonit
sibulat
soola

Kogustega võiks arvestada niimoodi - kilo kartuli kohta liiter vett ja 100g kruupe, vastavalt sööjate hulgale kõiki koguseid siis vastavalt suurendada või vähendada.

Koori kartulid ja lõika iga kartul kolmeks-neljaks paksuks viiluks. Lao kartuliviilud potti, vala peale vesi. Kartulite peale pane pestud ja nõrutatud kruubid. Maitsesta soolaga. Keeda vaiksel tulel, aeg-ajalt kruupe maitstes, kui kruubid on sulle sobivalt pehmed, on puder valmis. Sega ja klopi puder puulusikagaa ühtlaseks, saadud tulemus ei pea olema nii ühtlane nagu kartulipuder, kartulitükke võib vabalt sisse jääda. Kes soovib võib lisada ka tüki võid. Serveerimiseks prae peekonikuubikud soola ja pipraga kõrnesteks, praadimise lõpupoole lisa ka hakitud sibul. Lisandiks paku veel hapukoort ja külma piima.

Sealajad on rohkem aga ajaviide nokitsemiseks kui söök. Pane seajalad külma veega keema, riisu vaht, siis maitsesta vesi soola, terapipra ja loorberiga. Võid lisada ka varssellerit, sibulat, porgandit. Keeda vaikselt ca kaks tundi ja paku julgematele. Kontidest tee vurr. Mine kelgutama. Muusikasoovituseks nostalgia. Juhul kui mõnes peenemas restoranis jääd kunagi hätta noa-kahvli kasutamisega, õpi viimaselt pildilt:)

Sabahautis ja suupisted EV aastapäeval

2011-02-28T13:28:00.003+02:00

Sadama turul 23. veebruaril ringi patseerides ja lubatud hõrgutisi otsides tundus et mulle ei valetatud - hõrgutisi oli. Mulle langes saagiks Portugali vahuveini, küüslaugupekki, hapukurki, kalja, küüslaugujuustu, seapraadi, minileivakesi. Kaubavalikus oli ka kõike muud - angerjat, silmu, haugimarja jne. Põhitoiduks aga haarasin hoopis lihaveise saba. Ei ole küll eriline rahvustoit, aga samas on eestlane alati kokkuhoidlik olnud ja loomast kõik osad ära kasutanud, ka sabad. Aja jooksul on lihtsalt ära unustatud, et looma küljes on peale filee ja karbonaadi ka hulk muud söödavat materjali. Sabahautise retsepte on veebis mustmiljon, kes viitsib eeltööd teha, siis google otsingusse oxtail stew ja sealt neid tuleb mühinal. Mina retsepte lugeda ei viitsinud ja panin kokku asjad mida kodus oli ja mis tundusid sobivat.

Vaja läheb

1 kg veisesaba 2-3cm juppidena (lase müüjal lõigata, kodus on seda teha päris raske)

300 ml veisepuljongit

300 ml punast veini (või tumedat õlut)

2 sl jahu

soola

pipart

loorberit

meelepäraseid köögivilju, minul läks hautisesse

2 sibulat

2 porgandit

1/2 kaalikat

1 fenkol

2 vart varssellerit

peotäis šampinjone

pool suvikõrvitsat

1 pea küüslauku

Kuivata sabakettad köögipaberiga, maitsesta soola-pipraga, veereta jahus ja pruunista pannil. Lao sabatükid haudepotti, selle puudumisel tavalisse potti, vala peale vein või õlu ja puljong, lisa loorberit ja terapipart. Lase keema tõusta, siis keera tuli vaiksemaks ja hauta kaane all vähemalt kaks tundi. Pruunista seened ja suvikõrvits pannil, lisa potti kõik köögiviljad ja hauta veel vähemalt tund. Valmis. Niikaua kui saba haudub, on paslik võtta pits külma viina koos kodumaiste heade suupistetega. Muusikasoovituseks ja äsjaläbitud Tartu maratoni meenutuseks üks vana maratonilugu.

Räim, pisike kena kala

2011-02-14T09:11:00.000+02:00

Sellist nime kannab üks Jüri Tuuliku novell ja ka raamat, kus koos räimeteemalised jutud ja retseptid läbisegi. Kui huvi, vaata siit. See novell tuli mulle meelde Sadama turul jalutades, kus kalalettides oli esinduslik väljapanek. Hoolimata aga lutsust, kohast, silmudest, haugist, latikast ja millest iganes, olid räimefileed minu arvates sellest valikust kõige ahvatlevamad - nii värsked et tekkis tahtmine neid toorelt süüa ehk siis äkilist teha. Äkilisest aga mõni teine kord, antud räimed jõudsid lauale Mari-Liisi retsepti järgi, kes nimetab neid rokkivateks räimedeks. Lihtne koostis, kiire valmistada, suurepärane maitse, tänu punele ja küüslaugule kergelt lõunamaad ja suve meenutav. Siin ka väike populaarteaduslik video räimest.

Vaja läheb

500 g räimefileesid
200 g kirsstomateid
2 küüslauguküünt
oliivõli
1 tl kuivatatud oreganot ehk punet
värsket hakitud peterselli
soola, pipart
riivsaia

Laota räimefileed ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud või õliga määritud ahjuplaadile. Kata veerandikeks lõigatud kirsstomatite ja viilutatud küüslauguga. Puista peale pune ja petersell, maitsesta soola ja pipraga. Raputa õhukese kihina peale riivsai ja nirista peale oliivõli. Küpseta 180-kraadises ahjus ca 20 minutit, kuni räim valmis ja riivsai kuldne ning krõbe. Ära unusta valget veini. Muusikasoovituseks kalamehe lugu.

Hummus

2011-02-08T12:20:00.003+02:00

Hummuse retsepte on veebis mustmiljon, Lähis-Ida köögi austajad varieerivad neid erinevate maitseainetega, teevad teravamaid ja mahedamaid. Antud retsepti panen ma lihtsalt sellepärast, et erinevalt tavalisest suhteliselt loomingulisest lähenemisest panen ma täpsed kogused, mis annavad minu jaoks kõige suupärasema tulemuse.

Vaja läheb

400 g konserveeritud kikerherneid

5 sl oliiviõli

1 sl tahiini seesamipastat (saab Stockmannist ja Sadama turult)

1 tl (ilma kuhjata) jahvatatud vürtsköömneid

1 küüs purustatud küüslauku

0,5 sidruni mahl

soola

musta pipart

Nõruta kikerherned ja pane koos õli, soola, pipra, sidrunimahla ja vürtsköömnete, tahiini ja küüslauguga kööguikombaini või blenderisse ja purusta. Kui segu jääb liiga paks, siis lisa juurde veidi vett. Hummus peaks jääma kreemja konsistentsiga.

Serveerimisel pane hummus kaussi, nirista peale pisut õli ja raputa paprikapulbrit. Serveeri pitaleivaga, röstsaiaga või dipikastmena. Videosoovituseks hea vabandus ja tööintervjuu.

Videoretsept ja kohvik

2011-02-02T10:21:00.001+02:00

Palun toidublogide tihedamatel lugejatel mitte riielda, kuna päevaga on üles tekkinud/tekkimas kümme videot. Mis seal salata, koos tegime. Ehk näitab see ka natukene rohkem inimest retsepti taga. Ise tunnistan et rohkem kui söök huvitas mind teiste blogijate videotes neid tutvustav osa (seda et nad süüa teha oskavad, tean ma niigi). Videotes olevad inimesed on elusal kujul nähtaval 5-6 veebruaril Solarise keskuses. Saab kohvi ja kooki, nagu kohvikus ikka. Info ürituse kohta ja ülejäänud videoretseptid siin. Videos aga lihtne ja samas mitte just kõige tavalisema maitsega supp.

Soome maitsed Tallinnas

2011-01-20T10:40:00.000+02:00

Sel nädalal on võimalik kuni laupäevani maitsta restoranis Sfäär Soome eelmise aasta parimaks restoraniks tunnistatud Juuri toite. Juuri eripära on suupisted - sapased, ehk siis soomepärased, kohalikust toorainest tapased.

Maitstud sai külmsuitsu haugi tartari, maapirni pudungit puravikulaastuga ja põhjapõdra südant jõhvikatarrendiga. Maapirni puding oli mahe ja magusapoolne, kaetud krõbeda soola-suhkruseguse koorikuga, haugitartari sidus kokku nõrutatud hapukoor, kinnitades minu usku Eesti piimatoodete headusesse, põhjapõdra süda oli olnud ööpäeva soolvees ja imekergelt praetud. Tuleb tunnistada et aasta parimaks restoraniks tunnistamine ei ole olnud asjata. Kõik maitsed, tekstuurid ja kooslused olid suurepäraselt paigas.Toidud valmivad Juuri koka Perttu Paulasto ja Sfääri koka Toomas Läätse koostöös. Kuna Helsingi ei ole sugugi kaugel, siis üks sinnamineku põhjusi võiks olla kindlasti Juuri külastamine. Perttu sõnul saab neil laua umbes nädalase ettebroneerimisega. Eriti võiks meeldida Juuri kontseptsioon inimesele kes tahab süüa väga head toitu, kuid ei soovi seda teha valge linaga piduliku laua taga, vaid veidi vabamas atmosfääris. Pildid tegi Lauri Laan.

Õllest ja söögist Kaerajaanis

2011-01-17T11:05:00.001+02:00

Eelmisel nädalal sai käidud restoranis Kaerajaan, kus kuu aega pakub oma sööke Helsingi restoran Aino.

Pressiteade ütleb veel nii - 19. jaanuaril saabub Tallinna mullu Soome Aasta restoraniks valitud Juuri, mille toitusid saab maitsta restoranis Sfäär.

Lähiaegadel on Tallinnasse oodata veel teisigi Soome, Norra ja Taani tuntud restoranide külaskäike. Õige pea tutvustab ennast restoranis Ö Soome kõige uuem Michelini tähega restoran Luomo. Siis on järg Kopenhaageni ja Oslo restoranide käes.

Kohal oli ka Aino peakokk Ali Suvila, kes tutvustas menüüd ja rääkis muu hulgas, et oma restoranis soovitavad nad tihti veini asemel kohalike väiketootjate õlut. Miks meil väiketootjate õlut restoranis ei saa, ütleb ilmekalt Maris Jesse, tsiteerin:
"Samas tuleb Tervise Arengu Intsituudi (TAI) seisukohast välja, et riigi eesmärk peabki olema väikeste õlle- ja kääritatud jookide tootjate elu võimalikult keeruliseks teha. TAI direktori Maris Jesse sõnul oleks vale motiveerida neid alkoholi tegema, sest see on vastuolus tervisepoliitiliste eemärkidega. “Alkoholi liigtarbimine on suurima majanduskahjuga terviserisk Eestis. Rahvastiku jätkusuutlikkuse tagamiseks on Eesti eesmärk alkoholitarbimise vähendamine,” sõnas Jesse. Tema sõnul võiks väikeõlletootjad keskenduda pigem mahla või moosi tootmisele."

Ühesõnaga, suhteliselt kõrge hinnaga nišitoode tapab nüüd rahva tervist, kaheliitrises plastpudelis kümnekraadine üliodav õlu on aga igati aktsepteeritud. Loodan et sellise jutu rääkijale restoranis ainult kompotti joogiks serveeritakse.

Aino peakokk oli aga toidud sobitanud Saku uue sarjaga (Punane, Valge, Klassik) ja Porteriga. Eelroaks pakuti pardifileed viigimarja-ürdisalatiga, part oli madalal temperatuuril küpsetatud ja suurepärane, kõrvale pakuti Saku Valget. Rõõmu teeb, et nüüd on olemas ka joodav kodumaine nisuõlu. Mina isiklikult oleksin aga pardi kõrvale valinud samast sarjast maheda maitsega Klassiku. Klassik on minu arvates ka parima lõhnaga Saku õlledest. Pearoog oli punases õlles hautatud tallekoot koores hautatud juurviljadega, kõrvale pakuti Saku Punast. Lammas võttis õnnest mõmisema, kõrvale oleksin ise joonud Saku Heledat. Magustoiduks datlikook vanillikastmaes ja kõrvale porter. Siin oli minu maitse jaoks õlle ja toidu kokkusobitamine õnnestunud sajaprotsendiliselt, kook ja porter täiendasid teineteist suurepäraselt. Julgus restoranis õlut pakkuda, seda klientidele soovitada, oskus õlut ja toitu sobitada - see kõik on teretulnud ja mulle kui suuremat sorti õllesõbrale igati meelt mööda. Kui nüüd veel mõni väiketootja ka midagi kuskil pakkuma hakkaks ... Pildid tegi Lauri Laan

Osso buco soolapadjal küpsetatud peetidega

2011-01-14T09:38:00.000+02:00

Talvine aeg tahab tõhusaid sööke. Osso buco on üks nendest. Pisut populaarteaduslikkuu tausta ka - Osso buco on Itaaliast pärit vasikalihast hautis, mis tõlkes tähendab õõnsat luud. Roog valmistatakse luuüdiga vasikakoodist, veinist, tomatitest jm, ning see küpseb pikalt kas ahjus või pliidi peal haudepotis. Pärit Milaano köögist. Serveeritakse koos safranirisoto ehk risotto milanese'ga, mina asendasin selle eestipärase ahjupeediga. Retsepte on väga palju erinevaid, alljärgnev on pärit Nami-Namist. Ahjupeeti olen ennemgi teinud, aga meeldetuletuse tegi Tuuli.

Vaja läheb

1 kg vasikaliha - kooti (vasikat alati ei leia, siis ajab veis ka asja ära, eriti lihaveis)

soola

musta pipart

nisujahu

2 sl õli

2 sibulat

1 küüs küüslauku

1 porgand

1 varssellerit

400 g purustatud tomatit

2 dl valget veini

3 dl loomalihapuljongit

2 loorberilehte

2 oksa värsket või 1 tl kuivatet tüümiani e. aed-liivateed

Serveerimiseks (gremolata)

riivitud sidrunikoort

hakitud peterselli

purustatud küüslauku

Kuivata vasikakoodid köögipaberiga, kasta soola ja pipraga maitsestatud jahusse ning raputa liigsest jahust puhtaks.

Prae lihalõika mõlemalt poolt kuni liha on pruunistunud. Tõsta kõrvale.

Pane potti sibul, küüslauk, porgand, seller ja törts vett ning kuumuta keskmisel kuumusel kümmekond minutit, kuni sibul pehmeneb.

Maitsesta vähese soolaga. Lisa purustatud tomatid ja kuumuta läbi.

Lisa vein, puljong, tüümian ja looberilehed.

Kuumuta keemiseni, kata pott kaanega ning hauta nõrgal kuumusel 1,5 kuni 2 tundi, kuni liha on täiesti pehme ning kaste paksenenud.

(Kui soovid osso bucot ahjus teha, siis pane umbes 2-2,5 tunniks 200kraadisesse ahju).

Liha on valmis, kui see kontidelt kergesti lahti tuleb, on hõrk ja mahlane.

Serveerides puista üle gremolataga, ehk hakitud lehtpeterselli, küüslaugu ja sidrunikoore seguga.

Ahjupeedid soolapadjal - võta toored peedid, pese puhtaks, raputa ahjuvormi kiht jämedat soola, pane peedid vormi ja küpseta 200 kraadi juures olenevalt peetide suurusest 1-1,5 tundi. Lase pisut jahtuda, koori. Selline peet on üllatavalt hea maitsega, oluliselt parem kui keedetud peet. Sobib tüki kitsejuustu ja natukese hapukoorega vabalt ka iseseisvaks toiduks. Lõpetuseks väike videosoovitus, kuidas daami tantsima paluda ja muidu viisakas olla.

Kanamaks Liibanoni moodi

2010-12-28T11:27:00.005+02:00

Järgnev kirjatükk ei olegi mitte niivõrd retsept kui ühe huvitava tooraine tutvustus. Huvi rupskite vastu on mul endiselt ja pakk kanamaksa leidub sügavkülmas pea alati. Kanamaks on odav ja hea tooraine, mis poes naljalt niisama silma ei hakka - seda kas ei ole või ei osata sellist asja üldse otsida. Reeglina siiski enamuse suurte poodide külmletis olemas.

Nami-namist leidsin 36 kanamaksaretsepti, alates pasteedist (väga hea), lõpetades grillitud maksavarrastega. Alljärgnevalt siis kanamaks Liibanoni moodi (Qasbet djaj meqliyeh), retsept Nami-namist, natuke enda maitse järgi kohendatud. Seda valmistasime ka Liibanoni koolitusel ja roog on Liibanoni mezze-laua tavaline koostisosa. Toidu teevad huvitavaks maksa maitsestamiseks meile ehk pisut ebatraditsioonilised maitseained.

Vaja läheb:

3 sl oliiviõli

1 sibul
5 tk nelki
500 g kanamaksa
0.5 tl jahvatatud vürtspipart
0.25 tl purustatud musta pipart
soola
4 küünt purustatud küüslauku
1 sidruni mahl
2 sl hakitud värsket koriandrit (kui koriander ei maitse, siis peterselli)

Lõika kanamaksad väiksemaks (nt kaheks-kolmeks tükiks).

Kuumuta pannil mõõdukalt tugeval kuumusel hakitud sibulat koos nelkidega. Lisa ettevalmistatud kanamaks ja prae 4-5 minutit aeg-ajalt segades.

Maitsesta vürtspipra-soola-pipra seguga. Lisa sidrunimahl ja hakitud küüslauk, sega läbi ning kuumuta minut aega. Puista peale hakitud koriander ja serveeri. Vaatamiseks talvine multikas

Vorschmack, Mannerheim ja Soome Vabariigi aastapäev

2010-12-07T08:51:00.001+02:00

Soome Vabariigi aastapäeva puhul on õige söök vorschmack. Päevaleht ja Mari-Liis kirjutavad sellest nii: Marssal Mannerheimi (1867–1951) peetakse Soomes vorschmack’i maaletoojaks. See slaavi päritolu roog oli tema sagedaseks eelroaks Helsingi Savoy restoranis. Alvar Aalto disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse tänini väidetavalt Helsingi parimat vorschmack’i.

Hakkliha ja heeringas koos

Vorschmack’i võib teha kas ainult lambalihast või lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Helsingi restoranis Juuri pakutakse hoopistükkis uluki-vorschmack’i. Originaalis käis valmistamine nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa (üks heeringafilee kilo liha kohta) ja sibulaga. Kilu, küüslauk, konjak ja tomatipasta on hilisemad maitselisandid ja neid võib vastavalt maitsele kasutada või mitte kasutada. Saadud mass pandi mitmeks tunniks ahju küpsema. Vorschmack’i ise teha ei ole üldse keeruline, küll aga tuleb arvestada teatud ajakulu. Et kaugeltki igas kodus pole enam hakklihamasinat, on uuemad retseptid köögikombaini-usku. Hakkliha, heeringat, kilu, sibulat ja küüslauku hautatakse koos ahjus ühtekokku kolm tundi. Õnneks ei pea kõiki neid tunde ahju ääres valvama, mõned korrad tuleb ainult segada. Õiged lisandid – peet, hapukurk, kartul, hapukoor – kõrvale, ja nauding on garanteeritud.

Asja kaugemale uurides jõudsin otsaga välja hoopis juudi kööki, kus seda toitu tehti ainult heeringast ja pakuti samuti eelroana. Erinevate variatsioonidega retsepte on muidugi ohtralt. Konkreetne retsept siis Mari-Liisilt.

Vaja läheb:

2 sl võid

400 g lambahakkliha

400 g veisehakkliha

1 hakitud sibul

3 hakitud küüslauguküünt

100 g soolaheeringafileed (s.o üks keskmine heeringafilee)

4 vürtsikilufileed

2 sl kontsentreeritud tomatipastat

u 700 ml vett

sl konjakit

pipart

Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks. Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmiseks lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi. Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga. Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja pane ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa vett. Võta ahjust ja maitsesta pipraga. Serveeri vorschmack peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega. Ära unusta külma viina või akvaviiti. Mannerheimist ja marskin ryypyst loe siit.

Muusikasoovituseks soome popiklassika.

Siga ninast sabani - sea gras - tõeline Eesti gurmee

2010-11-19T09:02:00.001+02:00

Kuna november on ametlik sealihakuu, siis mida muud ikka teha kui midagi seast, kasutades filosoofiat ninast sabani, ehk siis kasutades ära kõik, sealhulgas rupskid ja muud tükid milledele tihti viltu vaadatakse või midagi peale ei osata hakata.

Alljärgnev retsept on Tõnis Siigurilt ja valmistamisõpetus Tuuli blogist, maitsestatud enda äranägemist mööda. Koostis ja valmistamine võivad ehk esimese hooga ehmatada, tulemus on aga suurepärane. Mis puutub koostisainetesse, siis seamaksa ja pekki mina Tallinnas poest ei saanud, minge turule.

Tarvis läheb:

500 gr seapekki

700 gr seamaksa

1 l piima (pool peki keetmiseks ja pool maksa leotamiseks)

2 kangi kaneelikoort

1 tl jahvatatud muskaati

2 tl soola
1 tl pipart
1 tl suhkrut
4 cl kalvadost (Tuulist inspireerituna läks hoopis Põltsamaa Tõmmu 2002)

Tükelda maks ja pane piimaga likku. Lõika pekk paari cm suurusteks kuubikuteks ning pane potti. Kalla peale ca 0,5 l piima ja kaneelikoor. Keeda vaiksel tulel potis pekki 3 tundi. On oht, et piim hakkab põhja kõrbema, niiet temperatuuriga ei tohi liialdada, samas peab pekk siiski keema. Kurna pekk ning jahuta. Kurna ka maks piimast.

Pane keedetud pekk ja maks köögikombaini ning püreesta. Lisa maitseained. Hõõru läbi tiheda sõela, et mass oleks hästi kreemjas ja ühtlane (see on tülikas, aga tasub vaeva)

Kalla kuumakindlasse vormi/vormidesse (mina kasutasin terriinivormi), kata fooliumiga ja kuumuta ahjus vesivannis/teises suuremas vormis (kuhu on valatud keev vesi sama kõrgele kui vormis olev mass) ca 40 minutit 110 kraadi juures. Lase külmas 24 tundi taheneda. Serveeri röstsaial, kõrvale sobib sama Põltsamaa Tõmmu. Muusikasoovituseks laulev siga.

Kana satsivi

2010-11-11T09:40:00.004+02:00

Tore Gruusia roog, tehtud nii nami nami Gruusia köögi koolitusel kui ka kohapeal järgi proovitud. Retsept on samuti pärit nami-namist. Toidu teeb huvitavaks kreeka pähkli ohter kasutamine - mitte lisandi vaid ühe põhikomponendina. Gruusias on kreeka pähkel tihti mitmete toitude koostises, erinevalt maitsestatud kreeka pähkli massist täidiseid, pallikesi, kastmeid jne. leiab laualt sageli.

Vaja läheb:

1 kana
1 sibul
2 loorberilehte
soola
vett

Satsivi-kaste:

3 sl õli
3 hakitud sibulat
250 g kreeka pähkleid
6 küünt küüslauku
1.5 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud nelki
1.5 tl jahvatatud koriandriseemneid
2 tl jahvatatud saialille õielehti
1 tl jahvatatud musta pipart
1 tl paprikapulbrit
0.25 tl Cayenne'i pipart
0.5 kuni 1 tl soola
3 sl punast veiniäädikat
kuni 1 l kanapuljongit

Antud joru nõuab pisut esinduslikumat maitseainesahtlit, saialilli ei pruugi kõigil leiduda. Kui need ära jäävad, ei juhtu midagi, samas on nad igas apteegis saadaval. Niisiis - pane kana potti, kalla vesi peale. Kuumuta keemiseni, koori pinnale kerkinud vaht. Siis lisa kooritud sibul (tervelt), loorberilehed ja veidi soola. Keeda tasasel tulel umbes 30 minutit. Võta kana potist välja ning aseta ahjupannile “kõhuli”. Lisa pool klaasitäit keeduleent. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni kana on küps. Kanakeedupuljongit ära minema viska! Jäta ta rahulikult kana küpsemise ajaks pliidile kokku keema (redutseeruma).
Lase kanal veidi jahtuda, siis a) lõika umbes 10 tükiks ja laota kenasti serveerimisalusele või b) eralda kanaliha kontide küljest ja jaota kanatükid vaagnale. (Esimene on traditsioonilisem ja ehedam variant, teine on suure seltskonnaga söömiseks mugavam variant).

Samal ajal kui kana küpseb valmista satsivi. Peenesta kreeka pähklid ja küüslauguküüned köögikombainis. Kuumuta potis õli, lisa hakitud sibul ning prae klaasjaks. Lisa potti pähklisegu ning kuumuta paar minutit. Tõsta kõik uuesti köögikombaini ning töötle peenemaks (saad jämedakoelise pasta).

Pane uuesti potti ning lisa maitseained (v.a. veiniäädikas). Kuumuta paar minutit, pähklisegu hoolega segades.

Lisa vähehaaval kuum kanaleem (7-10 dl). Keeda tasasel tulel aeg-ajalt segades umbes 20 minutit, kuni kaste veidike pakseneb. Sega juurde veiniäädikas. Kalla satsivi-kaste vaagnale laotud kanatükkidele ja lase jahtuda. Serveeri toasoojalt, kaunista granaatõunaseemnete, jõhvikate vm värvikirevaga. Valmis. Kõrvale sobib hästi kohalik vein, meil saadaolevate tootjate omadest soovitaks Teliani Valley veine. Muusikasoovituseks traditsiooniline Gruusia meestelaul.

Turukaup

2010-11-01T10:59:00.001+02:00

Pühapäeval keskturul jalutades sain sealt nagu alati kõik vajaliku (ainult putka nr. 85 hatšapuri oli läbi müüdud - kes teab see teab).

Sain lambahakkliha, põdravorsti muskaadiga ja ilma, sinki, võid, suitsutatud sulugunit, hapendatud küüslauku, värsket soolakurki, hapukapsaid küüslauguga (esimesel pildil) ja veel hulga vajalikku patta panemiseks. Mõte aga liikus omasoodu, liikus turgudele ja laatadele. Miks on meie turukultuur selline nagu ta on, ehk siis pea olematu. Samas kui Euroopas, kuhu me ennast kindlalt loeme, on turg kui kauplemis- ja sotsiaalse suhtluse koht igati aktsepteeritud, Aasiast, Lähis-Idast jne. rääkimata.

Meil on turg pigem koht mille poole enamus vaatab kerge põlgusega, omades ei tea kustkohast võetud arvamust et turg on koht pensionäridele, kust saab reeglina halba kaupa ja pealeselle veel petta kah. Eks juhtub sedagi, olenevalt kaupmehest, aga kus seda ei juhtuks, supermarketid pole mingi erand. Enamasti sellised arvajad muidugi ise turul pole käinud. Loomulikult - iga päev kellast kellani tööl käiva inimese jaoks on mugavaim lahendus supermarket, lao aga käru täis ja korras, ka mina teen nii. Supermarket aga ei tohiks kujuneda ainsaks kohaks kus sisseostud tehakse, niimoodi kaob side millegi naturaalse, ehtsaga. Turult ostetud kaup ei ole steriilne, turukaup on elus, sellega saab kaasa tükikese päris elu, pisut müüjat ja emotsiooni. Hetkel küll suurt peale Keskturu Tallinnas suurt ei ole, mööndustega kvalifitseeruvad veel Nõmme, Viimsi, Pirita, Linnahalli kalaturg ja veel mõned. Paljulubav on ka varsti avatav uus Sadama turg. Niiet, kel viitsimist, tahtmist ja võimalust, tehke marketi asemel vahetevahel tiir ka turul, ostke kodumaist kaupa, tehke müüjatega juttu, saate väärt emotsiooni ja ka raha jääb kodumaale. Piltidel Ashgabati keskturg Türkmenistanis ja mõned asjad Tallinna Keskturu kaubavalikust. Muusikasoovituseks head skad.

Egiptuse köögist

2010-10-28T15:05:00.001+03:00

Eelnevale postitusele jätkuks paar sõna Egiptuse ja Lähis-Ida köögi kohta. Nimelt kutsus mõned päevad tagasi endale külla Egiptuse restorani El Pasha omanik Khaled, et tutvustada sealtkandi paremaid palasid. Pikalt ei pidanud kaaluma kas minna või mitte, kuna Lähis-Ida maitsed on mulle alati meeldinud ja ise olen teinud mitmeidki Liibanoni, Maroko jne. köökidest pärinevaid sööke, kuna mulle meeldivad kikerherned, läätsed, pommu, vürtsköömen, vürtspipar, kaneel ja huvitavad kooslused, näiteks lambaliha kaneeliga jne.

Tänu sellele ja nami-nami Liibanoni ning Kreeka koolitustele tundus võõrapäraste nimedega menüü suhteliselt tuttav, samuti toitude koostisained. Khaled rõhutas, et toit peaks maitsma mitte nagu Egiptuses restoranis, vaid nagu Egiptuses vanaemal külas. Nii ka oli, toit maitses hea, pakuti põhimõtteliselt läbilõiget kogu menüüst, isiklikud lemmikud olid pommu-ürdi-vürtsisalat (badinžan) ja viinamarjalehed riisitäidisega (warak enab), põhjusel et suhteliselt palju liha sööva inimesena tekitavad minus alati sümpaatiat taimetoidud, mida ma olen nõus sööma põhiroana ja ilma liha juurde saamata. Lihatoidud olid samuti kõik head, lemmikuks vast lamba-veisehakklihakebab (kofta kebab). Kohvijoomiseks on ülakorrusel idamaine ruum madalate diivanite, lauakeste ja muude kohustuslike vilede-kelladega. Sümpaatne koht kuhu läheks teinekordki. Muusikasoovituse asemel teemakohane videosoovitus, kus tantsib Leena

Kefta ja tabbouleh

2010-10-25T09:19:00.005+03:00

Kuna keskturul oli igasugust ilusat lambaliha, tabas mind ületamatu soov mingi Lähis-Ida söögi järele kus oleks kooslus lammas ja kaneel, kuna see on lihtsalt nii hea kooslus. Valik langes Liibanoni köögist pärit lihapallidele ehk keftale ja kõrvale tegin samuti sealtkandist pärit tabbouleh ehk siis bulgurisalati ohtra peterselliga. Retseptid on pärit nami-nami Liibanoni koolituselt ja on ka nami-nami veebisaidil olemas.

Kefta - vaja läheb:

2 keskmise suurusega sibulat

50 g siledalehist peterselli
600 g lambahakkliha
0.5 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl Liibanoni 7-vürtsisegu või jahvatatud vürtspipart
soola
musta pipart

Pane tükeldatud sibulad ning petersell köögikombaini ning peenesta. Sega sibul, petersell ja hakkliha. Lisa maitseained ning sega läbi.Vormi märgade või õliste käte abil umbes kreeka pähkli suurusteks pallideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.Küpseta 230-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni pallikesed on pealt pruunistunud ja seest küpsed.

Tabbouleh - vaja läheb:

2 dl eelküpsetatud bulgur-nisu (saadaval juba enamuses suuremates poodides)

4 dl keevat vett
2 tl soola
hästi suur peotäis hakitud värsket siledalehist peterselli (suur peotäis tähendab tõesti suur)
peotäis hakitud värsket münti
4 hakitud talisibulat või kümmekond tavalist sibulakasvu
2 kuni 3 hakitud tomatit (praegusel aastaajal on maitse ainult kirsstomatitel, neid läheb cs 250g karp)
0.5 tl jahvatatud vürtspipart
0.5 dl värskelt pressitud sidrunimahla
0.5 dl oliiviõli

Pane bulgur-nisu kaussi, kalla peale keev vesi ning lase 20-30 minutit paisuda. Kogu vesi peaks bulgurisse imenduma - kui seda ei juhtu, siis kurna vajadusel.Lisa bulgurile sidrunimahl, oliivõli, sool ja jahvatatud vürtspipar, lase maitsestuda. Sega petersell, münt, sibulapealsed ja tomatid ning sega bulgur-nisu hulka. Sega salat enne serveerimist läbi. Muusikasoovituseks surematu mrs. Miller

Kõrvitsasupp ingveri, muskaadi ja koorega

2010-10-12T09:28:00.002+03:00

Ma ei seedi silmaotsastki kõrvitsasalatit, neid marinaadis kuubikuid nelgiga. Ei mingit lapsepõlvetraumat, ka kõigesööjal võib olla üks asi mida isegi külas ja viisakuse pärast ei söö. Muid kõrvitsatoite söön aga meeleldi. Alljärgnev kõrvitsasupp on segu mitmest retseptist, minule meelepäraste koguste ja koostisainetega, niiet konkreetsele retseptile viidata ei saa, küll aga viitaks Pirita turule, kust saab mõnusaid kõrvitsaid, mahedaid ja puha.

Tarvis läheb:

sorts oliiviõli

100 g võid

ca 3-4 cm tükk ingverit
1 sibul

6 küünt küüslauku

2 tl karrit

500 g puhastatud kõrvitsat

1 porgand

2 kartulit

2 õuna

1 l köögiviljapuljongit

2 dl vahukoort

pool muskaatpähklit

Kuumuta potis õli ja või, hauta selles hakitud sibul, küüslauk ja ingver. Maitsesta karriga. Lisa tükeldatud porgand, kõrvits, õunad ja kartulid.Vala peale kuum puljong ja keeda, kuni kõik koostisosad on pehmed. Lisa vahukoor. Riivi või kraabi noaga sisse muskaat. Püreesta sauseguriga või blenderis. Timmi maitse paika, lisades kas sojakastet, laimimahla, palsamäädikat või muud enesele meelepärast kraami. Serveeri näiteks koos praetud peekoniga.Valmis. Muusikasoovituseks sügisklassika.

Lesta suitsutamine

2010-09-13T19:29:00.000+03:00

Jätkaks suitsutamisteemadel.

Linnahalli kalaturul oli tervelt üks kalamees kellel ka värsket lesta oli. Ilus kala, soodne hind. Suitsulest on üleüldse üks minu lemmikkalu ja panen siis kirja kuidas mina neid teen.

Roogi lestad ja pane kaheks tunniks soolvette. Viie kilo kalade peale ca 250 grammi soola, ehk siis 50 grammi soola kilo kohta. Võta lestad soolveest ja lüki vardale. Paljud teevad kalu restil, mulle meeldib võimalusel kasutada vardaid. Vardale lüki lestad pea ülevalpool selgroo lähedalt lõpuse tagant. Pea ülevalpool sellepärast, et siis ei tilgu kalast protsessi käigus hea ja parem välja. Kui lestad on varrastel lase nad kastekannust puhta veega üle, siis ei jää kaladele suitsutamise käigus valgeid soolalaike.

On ka võimalus üldse mitte soola panna ja alles hiljem, ahjust võttes kalad kasti laduda ja sooja kala kihtide vahele jämedat soola riputada. Mina aga tahan kala soojalt kohe süüa ja seepärast soolan ennem.

Kui lestad ahjus, siis tund aega väga vaikset tuld, et lestad kergelt ära kuivaks. Algne vaikne tuli garanteerib ka selle et kalad vardast alla ei kuku, samuti on ju eesmärgiks suitsu-, mitte keedukala. Kui rohkem kui üks-kaks kala alla sajab, oled alguses temperatuuriga liialdanud. Järgmine 45 minutit võib tuli suurem olla ja päris lõpus võib soovi korral 15 minutit tooreid lehti ja oksi panna. Sellist lõpus toore materjali kütmist kasutan ainult kalade puhul, liha puhul mitte. Kogu protsess siis kaks tundi. Paljud teevad kala kõvasti kiiremini ja teistmoodi, aga eks igaühel omad nõksud. Valmis. Ära unusta külma õlut. Muusikasoovituseks imeilus Eesti lugu Viidingult ja Ehalalt.

Liha ja kana soolamine/sidumine/riputamine suitsutamiseks

2010-08-22T20:41:00.003+03:00

Alljärgnev postitus on ehk pisut spetsiifiline ja eeldab suitsuahju olemasolu, samas olen saanud viimasel ajal piisavalt palju teemakohaseid küsimusi, et uskuda - suitsuahje kerkib nagu seeni ja need kel juba olemas, kasutavad järjest rohkem. Järgnev tekst ei pretendeeri retsepti mõõtu jutule, eks iga karu kiidab ju ikka oma kellasid, pigem on see valik aja jooksul omandatud kogemusi.

Niisiiis paar asja, mida peaks silmas pidama.

Soolamine - soolakogus ja soolamise aeg oleneb suuresti lihatüki suurusest, soovitaks märg- ehk siis soolvette soolamist. Ajaliselt võiks liha soolas olla ca poolteist-kaks ööpäeva ja selle aja kohta võiks soolakogus olla umbes kaks dessertlusikatäit kilole lihale. Vett piisavalt et lihatükid sees vabalt loksuksid. Kes soovib kiiremini, peaks soolakogust suurendama. Kana soolamiseks soovitan kolm tundi ennem ahju panekut kana seest ja väljast jämeda soolaga üle hõõruda/raputada, nii pool peotäit per kana ja jahedas kohas ahjupanekuni mõtelda lasta, sellest piisab täiesti.

Sidumine - peale soolasolekut on oluline liha sidumine, kuna näiteks kondita liha on suhteliselt vedel ja vajab tugevamaks sidumist, samuti ei kuiva korralikult seotud liha seest ära. Sidumiseks peab kasutama vana head takunööri, seda saab kas vanaemalt, ehituspoest, jyskist või tiimarist. Sidumine algab lihatüki peenemast otsast, st. mis jääb ahjus ülespoole ja kust konks läbi käib. Paraja nöörijupi (selgub katsetades) ots keeratakse ümber liha - tüki otsast nii paari sendi kauguselt ja umbsõlm peale. Siis hakatakse nööri ca 3-4 cm sammuga ümber liha justnagu spiraalis kerima, ainult selle vahega et nööri vaba ots pannakse peale iga ringi iga kord spiraali keeru alt läbi ja pingutatakse kogu kupatust. Lihatüki teise otsa jõudes käib nöör üle tüki otsa ja teiselt poolt pannakse nöör ümber spiraali iga keeru. Pisut segane selgitus, aga ehk pilt annab asja mõtte edasi. Kanal piisab koibade kokkusidumisest, et oleks kust riputada, soovi korral võib ka tiivad keha ligi siduda.

Riputamine - S-kujulised konksud nööri alt läbi. Muusikasoovituse asemel vaadake kustkohast tulevad jõuluvanad sest varsti on see aeg käes ja hea on olla informeeritud.

Aiamööbli ehitus

2010-08-04T14:55:00.002+03:00

Kuna poest ei ole alati võimalik leida endale sobivaid asju, eriti selliseid millel hinna-kvaliteedi suhe paigas oleks, saab neid ka ise teha. Aiamööblit näiteks.

Vaja läheb:
Paar pitsi viina (või pisut enam)
Sõber Rened
Puitu (5x15, 10x10, 5x5, 2x10)
Tööriistu
Kulumaterjale (kruvid, nurgad, immutusvahendid)

Tee nii. Kutsu sõber külla, võta temaga paar pitsi viina (või pisut enam) ja tee plaan, st. idee, joonis, mõõdud jne. Idee, joonise ja abikäte eest tänud sõber Renele. Järgmisel päeval hakka varakult pihta ja 11 tundi hiljem on kahe mehe jõul toorikud valmis. Ülejärgmisel päeval töötle puidu pinda vastavalt maitsele pussnoa, traatharja, liivapaberi ja immutusvahendiga. Valmis. Ava külm õlu. Muusikasoovituseks kuuma linna lugu Billy Idolilt

Ilusad suvehetked

2010-08-02T00:40:00.003+03:00

Üle poole suvest on läinud, eriti kirjutanud ei ole viimasel ajal. Mitte et ma enam ei sööks või süüa ei teeks, aga alati on ju sada häda, küll on liiga palav, küll on vaja kuskile minna, küll on külas üldhaigus - kes ei tea mis on üldhaigus, siis selgituseks olgu öeldud - üldhaigus võib olla laiskus, pohmell, manana suhtumine, veel mingid x asjad, või kõigi eelpoolmainitute segu.

Seepärast ei panegi sedakorda kirja mingit retsepti, vaid valiku asjadest mis sellel suvel on meeldinud ja mida julgen ka teistele soovitada.

Alljärgnev jada sarnaneb mõne D kategooria naisteajakirja soovitustejoruga, aga uskuge, on rohkem väärt.

Niisiis:

Käige ära Krabi külateatris

Kuulake Jaan Tätte kontserti

Sööge Ragne tehtud kooki ja jooge piisake armanjakki Mahedikus

Jooge valget veini Supelsakstes

Külastage Hiiumaad, siig, lest, jne. kohustuslik

Käige külas abikelner Hummeril, ta on väga külalislahke, Merrit ja Jaan pakuvad süüa-juua kah.

Suvi ei ole ju tegelikult veel kaugeltki läbi, niiet elamusi jõuab veel kindlasti juurde koguda, lõppu veel ka paar lihtsat suvesööki üheks päevaks, lihtsalt meeldetuletuseks kui head on lihtsad asjad.

Hommikuks röstsai munaga

Lõunaks kalasupp

Õhtuks grillitud küüslauk ja paneeritud suvikõrvits.

Ilusat suve jätku ja muusikasoovituseks üks igihaljas lugu suvest ja rannast Astrud Gilberto esituses

Rabarberimoos lihale

2010-06-13T18:04:00.002+03:00

Kuna esimene rabarberivaimustus on möödas, koogid ja kissellid tehtud, aga järjest rohkem ja suuremaid rabarbereid võtta on, pakuks välja ühe lihakõrvase, ehk peenema nimega tšatni. Panen siis ka selgituse Nami-Nami kokandussõnastikust - Chutney (eesti keeles 'tšatni') on India päritolu äädikapõhine kaste, mis tekitab söögiisu. Seda pakutakse koos liharoogadega. Tšatnit valmistatakse ka marjadest ja puuviljadest ning neid on nii magusa- kui ka kibedamaitselisi.

Kuna retsepte on palju siis antud retsept ei pretendeeri mingile autentsusele, vaid on tehtud puhtalt minu maitse järgi.

Vaja läheb:
500 g rabarberit
2 suurt sibulat
6 spl mett
5 spl veiniäädikat
2 tl karrit
1 tl sinepiseemneid
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud muskaatpähklit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömenit

Koori ja tükelda rabarber ja sibulad, pane kõik komponendid paksupõhjalisse potti ja keeda tasasel tulel ilma kaaneta aeg-ajalt segades ca tund. Valmis. Sobib hästi nii liha, kana kui juustuga, samuti dipikastmeks.

Muusikasoovituseks päevakohane jalgpallilugu

Ribirull

2010-06-06T19:48:00.002+03:00

Paar sõna viimasest singiteost. Tavaliselt teen ma sinki suhteliselt väikestest piklikest läbikasvanud tükkidest, mis on kaks ööpäeva soolas olnud. Seekord aga tabas mind väikeses lihapoes (Sääse lihakarn Mustamäel) inspiratsioon. Nimelt oli seal müügil suurtesse, ca 1,5 kilostesse rullidesse toidukilesse keeratud ribiliha. Võtsin prooviks kaks rulli. Harutasin rullid lahti, hoidsin üleöö soolvees - 5 spl meresoola ja niipalju vett et liha oli kausis kaetud - siis liha rulli tagasi ja nagu ikka takunööriga kinni. Kümme tundi kuiva lepasuitsu ja igati maitsev sink valmis. Kõrvale must leib, värske hapukurk ja külm viin. Ahjaa, kanu tegin ka, kanad hõõrun jämeda soolaga seest ja väljast üle ja lasen kaks tundi ennem ahjupanemist mõtelda. Muusikasoovituseks väike nostalgialaks.

Väsind kondile

2010-05-09T23:15:00.001+03:00

Kuna oli järjekordselt vaja sõita Otepääle, et sealt 23,4 km kevadjooksu Elvasse sibada, siis on tunne nagu ikka pärast seda üritust, tagajalad värisevad, kõnnak on pisut ebaharilik, aga meel rõõmus. Sellise füüsilise pingutuse peale on hea tagasiteel õlut juua ja koju jõudes ennem päris söögi kallale asumist kosutada ennast paari parema palaga.

Siinkohal tahan juuresolevat pilti pisut lahti seletada. Nimelt asub Adaveres kohaliku lihatööstuse pood, kust on hea Tartu poolt tulles läbi hüpata, pühapäeval kella kaheksani õhtul lahti ja puha. Võimalusel käin sealt ikka läbi. Müüjad on sõbralikud ja pakuvad kogu kaupa lahkesti ka maitsta. Niisis, alusel on sealt poest pärit veisesink, kitsevorst ja vinnutatud hobune. Seda viimast ei ole ma kusagil mujal müügil näinud. Soovitan kõiki neid lihatooteid. Kurgid on värsked hapukurgid, sügisel pidage meeles, et kevadel saab ennem korralikku lühikest kurki kui mustasõstra põõsalt lehti. Sestap pange ikka aegsasti kimbuke mustsõstralehti ja tillivarsi sügavkülma. Marinaad on minul järgmine - liitri vee kohta üks spl soola, üks spl suhkrut, üks spl äädikat ja kolm küünt viilutatud küüslauku, mustsõstralehed ja tillivarred loomulikult ka. Pitsis on korralik külm Ukraina viin, mis on valatud eelnevalt pitsi löödud vutimunale, juua tuleb seda nii, et kui on viin alla voolanud, tuleb munakollane suus katki suruda. Paistab kummaline, aga tasub proovimist. Sama asja kirjeldati ka maikuu "Oma Maitses" Niisiis on pilt lahti seletatud ja õnnelik jooksulõpetaja võib ütelda nagu seda tegi kunagi vanaisa - ehh, võtan ühe väsind kondile ...

Sõir ehk kohupiimajuust

2010-04-11T20:32:00.006+03:00

Sõira retsepte on terve nett täis, põhjus miks ma ka siia selle lisan on lihtne - julgustada sõira tegema ka neid, kes arvavad et tegu on millegi keerulisega. Ei ole, kogu protsess on äärmiselt lihtne ja kiire. Muuseas, minu versiooni puhul on tegu ka suurepärase õllekõrvasega, suht soolaka ja küüslaugusega.

Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
600 g kohupiima (kasutasin 200g pakke, 0,1 rasvasisaldusega)
50g võid
2 muna
kolm suurt küünt küüslauku
2 tl soola
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, peeneks hakitud küüslauk, köömned ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele. Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda!

Pane kaussi hanguma ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis.

Lõpetuseks väike soovitus, kuidas peab tulema puhkuselt

Kana õllepurgil

2010-03-12T00:13:00.001+02:00

Tükk aega mõtlesin et kuidas sellise toidu nimi eesti keeles kõlada võiks, aga no mõtle mis sa mõtled, ikka hakkas kummitama "purk p.....s kana" ja muu säärane. Niiet kui kellelgi on pakkuda mõni hea ja kõlav nimetus, muudan sööginime ümber.
Idee on pärit siit, maitseained on oma suva järgi kokku segatud, neid võib muuta või asendada kuidasiganes.

Tarvis läheb:
1 terve jahutatud kana
1 purk õlut
1 tl jahvatatud vürtsköömenit
1 tl jahvatatud ingverit
1 tl paprikapulbrit
0,5 tl cayenne pipart
1 tl musta pipart
1,5 tl soola
oliiviõli
sidrunimahla
mõni küüs küüslauku

Alusta sellest et ava õlu ja joo pool sellest ära. Seejärel tee õllepurgile mingi terava asjaga üles serva auke juurde ja lisa õllele hakitud küüslauk. Sega kõik maitseained kokku ja lisa niipalju õli ja sidrunimahla et tekiks midagi pastalaadset. Määri kana sellega kokku ja suru õllepurgi otsa. Küpseta 180 kraadi juures 1,5 tundi. Valmis. Ära kohe kana ahjust välja võta, lase tal praokil uksega väljalülitatud ahjus veerand tundi mõtelda. Kanast tilkunud vedelikust saab hea kastme. Purgis järgi olev õlu viska minema. Lõpptulemus peaks olema pealt krõbe ja seest pehme ning mahlane.

Muusikasoovituseks vana hea Marc Almond kes on kunagi ka Tallinnas käinud ja kelle kontsert oli üks parimaid kus ma elus käinud olen.

Kanamaksapasteet konjakiga

2010-02-08T23:39:00.001+02:00

Kuna rupskitele ei pöörata Eesti köögis millegipärast piisavalt tähelepanu (või tundub see mulle) ja poepasteedid pole suuremad asjad - maitse jätab soovida ja koostises on uskumatuid asju, millel pasteediga mingit pistmist ei ole, siis panen siis ühe pasteediretsepti.
Retsept ei ole otseselt kuskilt pärit vaid on mitmete retseptide kooslus mulle sobivate kogustega.

Vaja läheb:
500g kanamaksa
150g võid
2 sibulat
5 küünt küüslauku
4 spl konjakit
1 tl jahvatatud muskaatpähklit
musta pipart
soola

Prae hakitud sibul ja küüslauk võis klaasjaks ja pane blenderisse või köögikombaini. Prae maksad, nii et nad oleks läbi küpsenud, kuid mitte kuivad. Pane maksad samuti blenderisse, lisa sool, pipar, muskaat, konjak ja võikuubikud. Töötle ühtlaseks massiks, pane kaussidesse, lase jahtuda ja pane külma. Valmis. Pasteeti õpetas kunagi korralikult sööma Saluste talu peremees - tema sõnum oli - sai on ainult abivahend et pasteedikuhi suu juurde viia, niiet paks kiht saial või niisama söömine on igati lubatud:) Muusikasoovituseks puhast nostalgiat.

Suitsujuustusupp krevettidega

2010-01-23T21:23:00.000+02:00

Üks minu lemmiksuppidest, kiire valmistada, maitseb kõigile. Retsepti algupära ma ei mäleta, koostis on vastavalt enda maitsele aastatega paika loksunud.

Vaja läheb:
300g suitsujuustu
5 dl kanapuljongit
4 dl kohvikoort
pool tassi vett
2 spl jahu
200g külmutatud kooritud krevette

Koori suitsujuust, koori maha ka pruun kiht mille sa tavaliselt ära sööd. Lõika juust kuubikuteks ja pane keevasse puljongisse. Keeda kuni juust on korralikult sulama hakanud. Lisa pooles tassis vees lahustatud jahu ja kohvikoor. Kuumuta kuni juust on täielikult sulanud ja vispelda ühtlaseks. Tõsta pott tulelt ja lase 5 minutit tõmmata. Seejärel pane potti külmunud krevetiklots. Kui see on lahti sulanud on supp valmis. Serveeri saiakrutoonidega. Soovi korral raputa peale ka mandlilaaste. Valmis. Youtube soovitus on sedakorda reklaamivallast. Vahetult pärast reklaami vaata seda pilti.

Peedisupp kookospiima ja kurgisalatiga

2010-01-23T20:48:00.000+02:00

Retsept on pärit Nami-Namist, pisut minu maitse järgi kohendatud, toit ise Indiast. Kõlab esimese hooga pisut veidra kooslusena, kuid on üllatavalt maitsev.

Vaja läheb:
sorts õli
5 dl aedviljapuljongit
4 dl kookospiima
5 küünt küüslauku
500g keedetud riivitud peeti
1 laim või pool sidrunit
pool teelusikat jahvatamata vürtsköömenit
soola, pipart

Salatiks:
värsket kurki
1 küüs küüslauku
peterselli
soola

Pane poti põhja õli, kuumuta selles paar minutit vürtsköömenit ja viilutatud küüslauku. Lisa puljong ja peet, keeda 15 min, lisa kookospiim ja lase uuesti keema tõusta. Seejäel vala supp blenderisse ja püreesta. Kui blenderit pole, kasuta sausegurit. Kui seda ka pole, jäta nagu on.

Peale püreestamist pane supp potti tagasi, maitsesta laimimahla ja vajadusel soola-pipraga.

Serveeri kurgikuubikutega mis on segatud peterselli, peeneks hakitud küüslaugu ja soolaga. Valmis.

Rillette

2010-01-08T18:27:00.000+02:00

Sedakorda üks vahva talvine söök. Peen prantsuse nimi, toit ise imelihtne ja enese jaoks tõlgiksin ma selle süldikeetmisele lähedaseks tegevuseks, mille tulemus on maitsvam, huvitav miks ma selle peale ise pole tulnud?

Rillette selgitus on pärit Nami-Nami kokandussõnastikust - Prantusepärane roog lihast või kalast, mis on kuumutatud, siis ribastatud ja pandud purki omas mahlas, pealmiseks kihiks on rasvakiht mis roal säilida aitab. Serveeritakse külmalt, sobib hösti röstsaiale või erinevate hoidiste kõrvale.

Idee ise seda teha on pärit Liina blogist ja retsept on nii hästi-kurjasti kui kodus maitseaineid ja liha juhtus olema enam-vähem sealtsamast. Ääremärkusena olgu öeldud, et see on üks väheseid toite mille retsepti lugedes muutusin Pavlovi koeraks.

Vaja läheb:

1 kilo sea kaelakarbonaadi

1/2 kilo läbikasvanud liha

paar lehte loorberit

mõni oks tüümiani ja rosmariini

paar vürtspipart

soola

pipart

Liha 2-3 cm tükkideks ja üleöö kerge soolaga külmkappi. Järgmisel päeval hautamispoti põhja maitseained, liha tihedalt sinna sisse ja pisut vett ka põhja. 150 kraadi ja 5 tundi praeahjus. Siis potist vedelik läbi sõela, liha kahe kahvliga ribastada ja purkidesse-vormidesse-kaussidesse, vedelik peale valada ja jahedasse. Valmis. Ei pretendeeri mingile autentsusele, erinavaid rillette retsepte on netis mustmiljon, aga saadud tulemus rahuldas mind täiesti, järgmine kord proovin lõhet teha. Muusikasoovituseks rahustav mantra

Oasupp tšilliga

2009-12-25T17:06:00.000+02:00

Lihtne ja kiire toit mis võtab suu kergelt õhkama. Sobib hästi külma ilmaga. Idee on pärit siit, koostis on kohendatud oma maitsele vastavaks.

Vaja läheb;
1 sibul
1-2 tšillikauna
toorsuitsupeekonit
purk konservube
purk purustatud tomateid jahvatatud vürtsköömenit
soola

Prae peekonist rasv välja nii et peekon oleks krõbe ja tõsta kõrvale. Saadud rasvas prae sibul ja tšilli. Pane praetud sibul ja tšilli koos rasvaga potti, lisa tomatid ja oad ning niipalju vett et toit jääks supimoodi. Maitsesta soola ja vürtsköömeniga. Keeda 15 min. Serveerides pane peale peekon ja värsket peterselli. Valmis. Muusikasoovituseks sedakorda talent Ukrainast, kes räägib ilusa loo.

Väliköök-suitsuahi valmis

2009-11-30T21:28:00.000+02:00

Aega võttis aga asja sai, ei tulnudki ennem lund maha. Pildid on tehtud pisut varem, tegelikult on nüüd ka suitsukapil uks ees ja korsten läbi katuse viidud.

Aga millele juhiks pildil tähelepanu:

Pliit, mis läheb hästi kuumaks ja kust rõngast ära võttes saab näiteks paja panna.
Suitsukäik, mis läheb korralikult kuumaks ja on mõteldud istumiseks ja tagumiku soojendamiseks, piisavalt pikk et ka madalal temperatuuril pikalt liha suitsutada.

Suitsukapi all teine tulekolle, mis on kuuma suitsu jaoks ja sobib hästi kala suitsutamiseks, samuti saab seda lahti tehes ahi lisõhku, kui on vaja näiteks temperatuuriga mängida ajal kui tuli on pika suitsukäiku otsas olevas koldes.

Suitsukapis sees on keris, st. metallrestil kiht raudkive nagu saunas. Esiteks aitab see hoida ühtlast temperatuuri ja teiseks ei käi leegid üles juhul kui tuli on suitsukapi aluses koldes.

Lorraine’i ploomikook

2009-11-28T20:24:00.000+02:00

Et talveks pisut rasva koguda, panen siia ühe Nami-Namist võetud prantsuse köögist pärit koogi. Kui ikka koogi sisse käib 10cl likööri, siis peab ta üks hea asi olema. Retsept on pisut minu maitse järgi mugandatud, vähendatud on suhkrukogust, kes armastab magusamat, võib suhkrukogust suurendada.

Vaja läheb;

4 muna

2 dl suhkrut

1 dl ploomi- likööri

3 dl nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

250 g kohupiima

300 g ploome

Valmistamine: Eralda munakollased munavalgetest. Vahusta munakollased suhkruga. Lisa ploomiliköör. Sõelu juurde küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega tainas tasaseks. Seejärel lisa kohupiim ja lõpuks õrnalt segades vahustatud munavalged. Vala tainas võitatud vormi, kata ploomisektoritega ja küpseta tund või pisut vähem 200-kraadises ahjus. Serveeri soojalt koos vaniljejäätisega. Muusikasoovituseks Tigu blogist leitud prantsuse lugu, äratundmisrõõmu peaks jaguma. http://www.youtube.com/watch?v=bMoY5rNBjwk

Oasupp

2009-10-19T20:45:00.000+03:00

Praegusel ajal on kasutatakse palju erinevaid herneid-ube, midaiganes sellelaadseid asju erinevates toitudes. Kidney oad, valged oad, punased oad, oad tomatikastmes, kikerherned, läätsed - valik missugune. See on hea. Ära on aga unustatud vanad head põldoad. Need mis koos kaunaga soolvees keedetuna või singi ja küüslauguga läbi praetuna on ideaalsed õlle kõrvale, millest saab hea leivamäärde või salati, need on kasutuses järjest vähem. See on halb. Vea paranduseks üks korralik ilma viguriteta supp.

Vaja läheb;
Neli peotäit ube
pool peotäit kruupe
pool kilo suitsuribi
mõned viilud suitsusinki
üks porgand
üks sibul
kaks kartulit

Et ubadest õhtul süüa teha, peab nad eelmisel õhtul likku panema.
Pane suitsuribi külma veega keema, riisu vahtu ja keeda ca tund. Võta ribid välja, pane potti leotatud oad ja pestud kruubid. Keeda. Samal ajal lõika ribide küljest liha lahti, haki peeneks ja viska potti tagasi. Lõika pannile singiribad, prae pisut, lisa porgandiribad ja sibul. Lisa kõik see supile, samuti kartulikuubikud. Keeda, maitsesta vajadusel soolaga. Valmis. Supi peale sobib hästi hapukoor ja/või porru.

Tiramisu

2009-10-13T21:53:00.000+03:00

Tiramisu on üks väheseid magustoite, mida ma olen alati nõus sööma. Olen saanud erinevaid versioone erinevate retseptide järgi, siiamaani ei ole Nami-Namis olevast retseptist paremat saanud. Tallinna söögikohtadest on Controvento oma olnud kümme aastat stabiilselt hea.

Vaja läheb;
pakk Savoiardi küpsiseid (saab Stockmannist, vahest ka mujalt, Selverist näiteks)
0,5 l kanget kohvi/espressot
12 cl Amaretto mandlilikööri (kui ei raatsi DiSaronnot osta, on olemas täiesti aktsepteeritav Ofelia toodang)
3 munakollast
1 dl suhkrut
500 g mascarpone toorjuustu (soovitavalt Igor või mõni muu itaallane)
2 dl 35% vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
kakaopulbrit

Vahusta munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks. Sega juurde toasoe mascarpone ning vanillsuhkruga pehmeks vahustatud vahukoor. Sega kuum kohv ja liköör, lase jahtuda. Kasta pooled küpsised ükshaaval kohvisegusse ning laota mingile alusele teineteise kõrvale. Määri peale pool kreemist. Nüüd laota peale ülejäänud küpsised, neid samuti kohvi ja likööri segusse kastes ning kata kõik ülejäänud kreemiga. Sõelu valmis tordile kakaopulbrit. Valmis. Pane külmkappi vähemalt kaheks tunniks tõmbama, parim oleks hoida üleöö, või süüa õhtul hommikupoole valmistehtut.

Lihamaitseaine kadakamarjadega

2009-10-12T23:16:00.000+03:00

Saanud innustust Thredahlia blogist http://thredahlia.blogspot.com/2009/09/liha-uldmaitseaine-ei-ei.html tegin ka ise peaaegu samasugust lihamaitseainet.

Vaja läheb;
1 tuttav saarlane (toob kadakamarjad)
kadakamarju
jämedat soola
rosmariini
sinepit (mina segasin mingi mahedama sinepiseemnetega prantslase ja põltsamaa oma pooleks)
mett
musta või misiganes värvi terapipart, mina kasutasin rose, musta, valge ja rohelise pipra segu

Uhmerda tuttava saarlase toodud kadakamarjad, sool, rosmariin ja pipar puruks, sega meega parajaks pastaks, lisa sinep. Maitse, kui vaja lisa mõnda kasutatud komponenti juurde. Valmis.
Pista külmkappi seisma ja ahjupraadi tehes pane sellise pastaga kokkumääritud liha ööseks külmkappi kilekotis maitsestuma. Või maitsesta liha vahetult ennem valmistamist. Muusikasoovituseks midagi päevakohast ja valimisteemalist.
http://www.youtube.com/watch?v=jP_ZqQ_kSog

Boheemi tomatisupp apelsini ja ingveriga

2009-10-11T21:20:00.000+03:00

Alljärgnev supp on Kalamajas asuvas söögikohas Boheem minu lemmiktoit.
Eriti hästi sobib selline särtsu maitsega söök niiskesse ja külma sügisõhtusse. Samuti on ta hea siis, kui tabad ennast mõttelt et eelmisel õhtul oleks võinud viimase cuba libre võtmata jätta. Retsept on olemas ka Nami-Nami retseptikogus, kust minagi ta võtsin ja pisut oma maitse järgi mugandasin.

Vaja läheb;
50 g oliiviõli
50 g ingverijuurt
1 apelsin
800 g ehk 2 purki purustatud tomatit
1 kanapuljongikuubik
2 dl vett
1 spl suhkrut

basiilikut
soola
musta pipart

Koori ingver. Koori apelsin, pool koort jäta alles. Haki ingverijuur, poole apelsini koor ja apelsin. Kuumuta potis õli, lisa hakitud ingver, apelsinikoor ja apelsin ning prae aeg-ajalt segades umbes 10 minutit. Lisa 2 dl vett ja püreesta saumikseriga. Sega juurde purustatud tomatid, kanapuljongikuubik, vesi, suhkur ja basiilik. Maitsesta soola-pipraga ning keeda umbes 20 minutit. Valmis. Kõrvale sobib hästi ciabatta.

Uue väliköögi ehitus

2009-10-01T20:26:00.000+03:00

Panen pisut pilte, varsti on valmis uus väliköök uue, kahe küttekolde ja kerisega suitsuahjuga, st. siis kuum ja külmsuitsu liha-kala-milleiganes jaoks. Projekt ja teostus omalt poolt, ahju juures on abiks üks väga hea pottsepp. Loodan et tuleb sama hea sink kui vanast ahjust (pilt blogi päises)

Värske saak

2009-09-27T20:40:00.000+03:00

Ei mingit retsepti, lihtsalt paar pilti värskest saagist, ahvenad ja võiseened.
Kalad lähevad ahju, soomus maas, sool, pipar, sidrunimahl, tükk võid.
Seened marinaadi, vesi, sool, suhkur, äädikas, loorber, küüslauk, valge pipar

Kuuseriisikad omas mahlas

2009-09-04T13:41:00.000+03:00

Kuna sügis on käes ja metsas seeni nagu putru, siis üks lihtne ja maitsev viis hoidistamiseks, õpitud ühe kolleegi käest.

Vaja läheb;
Seeni, kuuseriisikaid soovitavalt
Soola

Pane poti põhja paar senti vett, et seened alguses kinni ei hakkaks, siis pott seeni täis.
Maitse järgi soola ka. Keeda kuni seened on kokku vajunud ja nendest väljatulev vedelik ja seened on umbes ühel tasapinnal. Pane seened koos vedelikuga kuumutatud purkidesse. Valmis. Parim sellise hoidise juures on see, et säilib võimalikult naturaalne maitse, hiljem võib neid niisama süüa, või kuidas iganes edasi maitsestada. Serveeri sõpradele koos külma kvaliteetse viinaga. Muusikasoovituseks sedakorda üks vana prantsuse lugu, http://www.youtube.com/watch?v=IdnqjENHcac

Marokopärane kikerherne-tomatisupp

2009-08-23T16:45:00.000+03:00

Kui selja taga nädalavahetus, mis on jätnud enesetunde pisut õõnsaks, võib tervist turgutada tomatimahla, tomatisalati, tomatisupi, tomati-misiganes söögiga. Minu puhul töötab.

Retsept on pärit Nami-Namist, pisut oma maitse järgi mugandatud.

Vaja läheb;

3 sl oliiviõli

2 hakitud sibulat

hakitud varssellerit (u 100 g)

soola

musta pipart

1.5 tl jahvatatud vürtsköömenit

400 g konserveeritud purustatud tomatit

3 tl suhkrut

400 g purk konserveeritud kikerherneid

6 dl köögivilja- või kana- puljongit

0.5 laimi mahl

2 sl hakitud värsket koriandrit

peekonit (ca 200g)

Kuumuta potis oliiviõli. Lisa hakitud sibul, sellerivarred ja veidi soola-pipart. Kata pott kaanega ning hauta tasasel tulel umbes 10 minutit, kuni sibul ja seller on pehmed (ära pruunista!) Lisa jahvatatud vürtsköömen ja kuumuta veel minut. Lisa tomatikonserv, suhkur, nõrutatud kikerherned ja kuum puljong. Keeda tasasel tulel 5 minutit. Lisa laimimahl, hakitud koriander ja krõbedaks praetud peekoniribad. Serveeri. Tervis tulebki tagasi. Muusikasoovitus sedakorda nostalgiline ja Itaaliast. Milline naine! http://www.youtube.com/watch?v=Q0wZQbK938Y

Gazpacho

2009-08-10T19:46:00.000+03:00

Selle nime taha peidab ennast lihtne ja maitsev suvine söök, Hispaaniast, täpsemalt Andaluusiast pärit külm tomatisupp, mida meil on parim teha tomatihooajal, kui müüdav tomat ei meenuta maitselt salvo kelku, nagu enamus aega aastast. Konkreetne retsept on pärit Nami-Namist.

Vaja läheb;
1 kg tomateid
2 viilu saia
1 punane paprika
2 küünt küüslauku
1 tl suhkrut
2 kuni 3 sl punast veiniäädikat
2 kuni 3 sl külmpressitud oliivõli
soola, purustatud musta pipart
paar tilka Tabascot soovi korral

Pane tükeldatud tomatid, puhastatud ja tükeldatud paprika, küüslauguküüned ja tükkideks murtud saiaviilud köögikombaini. Lisa oliiviõli ja veiniäädikas, maitsesta soola ja pipraga. Töötle ühtlaseks püreeks. Pane kaetult külmkappi jahtuma. Enne serveerimist kontrolli maitset - vajadusel lisa veel soola, pipart, Tabascot või veiniäädikat. Serveeri jääkuubikute, peenelt hakitud värske kurgi ja punase sibulaga. Selle söögi alla kõlbab pits külma korralikku viina. Muusikasoovitus sedakorda Indiast:) http://www.youtube.com/watch?v=ZA1NoOOoaNw&feature=related

Või

2009-08-06T11:35:00.000+03:00

Aeg-ajalt tabab mind ületamatu soov süüa mingisugust maitsega võid. Kuna nn. "õiget" võitegu ei ole eri põhjustel võimalik läbi viia, siis pakun omapoolse lihtsa ja kiire variandi maitsvaks võileivakatteks.

Vaja läheb;
400 g pakk 35% koort (tavaline vahukoor)
murulauku, tilli, peterselli, vms. ürti/ürte
jämedat soola või soolahelbeid

Pane vahukoor blenderisse, sauseguriga kaasasolevasse kinnisesse topsi, köögikombaini või muusse anumasse kus saab mikserdada. Mina kasutan sauseguri topsi ja lõiketeri selle sees.
Vala koor anumasse, lase vahtu ja siis veel pikalt niikaua edasi kuni vahust saab või ja eraldub vedelik. Vedelik vala ära, pane või kaussi, lisa hakitud ürt/ürdid, sool ja mudi veel lusikaga. Selle käigus eraldub veel vedelikku, vala ka see ära. Valmis. Pildil on või murulaugu ja jämeda soolaga, mulle meeldib kui soolaterad on sees. Serveeri värske leivaga.
Sedakorda ka juurde üks muusikasoovitus:) http://www.youtube.com/watch?v=fw07CDid0JM

Focaccia

2009-08-04T17:47:00.000+03:00

Järjekordse pisut võõrapärase nime taga on sedakorda üks suhteliselt tavaline küpsetis, ehk siis
focaccia on pärit itaalia köögist ja sisuliselt makaroonikupärane lapik pärmitaignast sai.
Idee on pärit sellest blogist http://maitsev.wordpress.com/

Vaja läheb;
350 g jahu
200 ml sooja vett
50 ml extra virgin oliiviõli
2 tl kuivpärmi (mina kasutan Veski-Mati oma, ei pea veega segama,
võib kohe jahu sisse segada)
0.5 tl soola

Sega omavahel kuivained, tee kuivaintesegusse süvend, kalla sinna vesi ning oliiviõli ja sõtku taigent 5-6 minutit. Kui jahu-pärmi-õli-soola segust on saanud ühtlane taignamass, jäta see 1,5 tunniks kerkima. Kui taigen on kerkinud, sõtku ta uuesti läbi ja tõsta õlitatud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning lase uusti ca1 h kerkida. Seejärel kata focaccia meelepäraste maitseainetega. Mina valisin mustad oliivid ja päikesekuivatatud tomatid ning niristasin peale veidi oliiviõli ja riputasin jämedat soola. Pressi oliivid julgelt taigna sisse,siis tekivad sinna süvendid ja oliiviõli ei valgu focaccia külgedelt laiali. Küpseta saia 200-kraadises ahjus ca 30 minutit. Serveeri soojalt! Ära unusta veini.

Maasikasorbett ja Margarita

2009-07-20T22:01:00.000+03:00

Hooajal tuleb ikka hooajakaupa tarbida. Kodune külm sorbett võib tihti olla parem kui poest toodud jäätis. Alljärgnev retsept ei pretendeeri mingisugusele autentsusele, vaid on ise kokku pandud mitmest võimalusest kuidas sorbetti teha.

Vaja läheb;

kilo maasikaid

4 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 munavalget

väike sorts laimimahla või suurem sorts valget veini

Vahusta munavalged mikseriga koos vanillisuhkruga tugevaks vahuks. Purusta maasikad koos suhkru ja laimimahla (või veiniga) blenderis või sauseguriga. Saadud maasikasegu võid veel ka mikseriga pisut "õhutada". Vala munavaht ja maasikaplögin kokku, sega lusikaga ühtlaseks ja pane toidukarpidega vähemalt neljaks tunniks sügavkülma. Siis lase uuesti sauseguriga plöginaks. Või lase uuesti järgmisel päeval. Lase uuesti külmuda.Valmis. Serveeri koos mündi või melissilehega.

Kui maasikaid on ikka veel üle, sega margaritasid.

Margaritaretsept ei pretendeeri samuti autentsusele, aga tee umbes nii;

2 cl cointreaud või maasikalikööri

4cl tequilat

poole laimi mahl

12cl sorbetti või lihtsalt külmunud toormoosi või külmunud maasikaid

Kõik komponendid korraks blenderisse ja valmis ongi. Kui toormoos on soe, lisa blenderisse jääd. Serveeri preilidele, garneeri sujuva lobaga.

Sütel märjas ajalehes valmistatud haug

2009-07-12T12:01:00.000+03:00

Ülilihtne söök kalasõbrale.

Vaja läheb;
Terve haug(id)
valget pipart
soola
võid
sidrunimahla
tilli

Puhasta kalad, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga, topi kõhtu tilli ja tükike võid. Keera kala ajalehe sisse, kasta ajalehed korralikult läbimärjaks ja pane sütesse. 10 min ühelt ja 10 min teiselt poolt. Valmis. Samamoodi võib valmistada näiteks ahvenaid. Ära unusta külma valget veini.

Grillitud kotletid

2009-07-12T11:27:00.000+03:00

Kui grillihooaeg juba närvidele käib, tuleb lihtsalt grillitava sortimenti laiendada. Edukalt saab grillil teha näiteks kotlette.

Vaja läheb;
500 g hakkliha (mina kasutasin Rakvere lihaveise delikatesshakkliha)
paar marineeritud kurki
paar muna
tabascot
adžikat
soola
pipart

Sega hakklihasse väikesteks kuubikuteks lõigatud kurk, lisa munad, maitsesta. Mina kasutasin tabascot ja adžikat maitsestamisel, aga kindlasti võib kasutada sibulat, küüslauku, ketšupit, sinepit - kuidas fantaasia ja maitsemeel lubavad. Vormi saadud taignast suuremat sorti kotletid ja grilli. Proovi jatta väljast küpseks ja seest kergelt roosakaks ja mahlaseks. Valmis.

Plov sealihaga

2009-07-09T23:34:00.000+03:00

Kuna eelnev postitus eeldab ka korralikku kõhutäit, siis plov ohtra lihaga on üks korralik suutäis. Retsept on pärit Nami-Namist, korduvalt järgi proovitud ja väga hea, pisut minu maitse järgi kohendatud.

Vaja läheb;
500 g sealiha
3 suurt sibulat
2 porgandit
2 dl riisi
8 dl vett
1 puljongikuubik
3 sl sojakastet
3 küünt klüüslauku
tsipake vürtsköömenit

Lõika liha mõistlikeks kuubikuteks, nii kuupsentimeetristeks. Koori ja tükelda sibulad ja porgandid. Pruunista liha pannil, maitsesta soola-pipraga, kui on siis ka vürtsköömeniga, lisa sibul, küüslauk ja porgand, prae veel pisut. Vala kogu kupatus potti, milles on kuum puljongi ja sojaga maitsestatud vesi, lisa riis, sega kõik läbi, lase korraks keema tõusta ja tõsta pott praeahju, 175 kraadi ja 45 minutit. Valmis.
Kui sul ei ole potti mis kannataks koos kaanega praeahju panekut, hauta niisama pliidil vaiksel tulel ja pole kah häda midagi. Pildilolev söök ongi tehtud maal pliidil, ilma praeahjuta. Ära sega hautamise ajal.

Pits viina

2009-07-09T18:54:00.000+03:00

Sedakorda on retsepti asemel link. Kunst. Puhas kuld. Pisar tuleb silma:)
http://ziza.ru/2008/03/28/klassika_russkogo_izobrazitelnogo_isskustva_natjurmorty_pjatnichno_.html

Külm borš (saltibarsciai)

2009-07-01T21:55:00.000+03:00

Suvel söövad leedukad ohjeldamatult külma suppi, seda müüakse isegi ämbrikestega supermarketis, samuti on müügil spetsiaalne keefir. Meil on inimesteni jõudnud küll palju kaugemalt maalt gazpacho, ehk siis hispaanlaste külm tomatisupp, Leedu külma borši kohtab aga näiteks söögikohtade menüüdes märksa harvemini. Retsepte, "neid õigeid" on kümneid. Panen siis ka oma versiooni, mis erilisele autentsusele ei pretendeeri, kuna mina lisan ka vorsti või sinki, lihasööja asi. Niisiis,

Vaja läheb;
Liiter keefiri
200g riivitud keedupeeti
peotäis rohelist sibulat
pool peotäit tilli
värsket kurki
paar keedetud muna
keeduvorsti või sinki (soovi korral, mina soovitaks)
soola

Haki kõik komponendid peeneks ja viska potti, maitsesta, sega. Valmis. Eriti he on see toit siis kui ta saab külmkapis tunnikese tõmmata. Serveerimisel anna eraldi juurde väike taldrik paari kuuma keedukartuli või törtsukese kartulipudruga. Hea suvine söök, eriti neile kes on kriitilised oma rannafiguuri osas.

Paar grillisoovitust

2009-06-28T22:53:00.000+03:00

Suures peente ja udupeente asjade grillimistuhinas ei tohiks ära unustada vanu häid ja läbiproovitud asju. Grillipeo hitiks võivad saada hoopis sütes küpsetatud kartulid, (süüa või ja soolaga) need võib ennem ka fooliumisse keerata, samuti võib fooliumis küpsetada mugulsibulaid, millele on eelnevalt natuke soola riputatud ja õliga pintseldatud.
Liha kõrvale natuke eksootilisema asjana soovitaks grillitud ananassi. Ananass tuleb ära koorida ja vardasse ajada, tihti keerata ja väga kuumadel sütel kiirelt kuldseks lasta, siis sööjatele jooksvalt õhukesi ribasid lõigata ja jälle grillida, nagu kebabi puhul. Kindlasti mitte unustada külma valget veini:) Ülejäägid hävitas õhtul tänulik kährik.
P.S Kährikul oli vaktsineerimistunnistus kaasas, niiet palun minust mitte hoida eemale kui marutõbisest.

Suvikõrvitsa-hakkliha vorm

2009-06-25T22:56:00.000+03:00

Suvi jätkub endiselt suvikõrvitsa lainel

Alljärgneva retsepti idee on pärit Nami-Nami portaalist

Vaja läheb;

1 kg suvikõrvitsat

2 suurt sibulat

400 g hakkliha

soola

musta pipart

suur näputäis kuivatatud basiilikut

200 g mozzarellat

võid

õli

Muna-piima segu;

4 muna

2 dl piima

tilli

Prae pannil hakkliha õlis läbi, maitsesta soola-pipraga, lisa sibul, basiilik, prae veel pisut. Määri ahjuvorm võiga, lõika suvikõrvits viiludeks ja lao pooled viilud pannile. Vala panni hakkliha. Lao peale teine pool kõrvitsaviiludest ja mozzarella.

Klopi munad ja piim omavahel, maitsesta tilli ja soolaga. Vala vormi. Küpseta umbes pool tundi, kuni munapiim on hüübinud ja vorm kuldne. Ahi võiks olla ca 190 kraadi.

Guljašš-supp

2009-06-17T23:21:00.000+03:00

Alljärgnev retsept ei pretendeeri mitte mingisugusele autentsusele, mida pakuvad meie vennalikku ugrilaste perre kuuluvad kapten Tenkeš, Egeri tähed või kesiganes. Mina pidin hädaga ise midagi välja mõtlema kuna külmkapis oli hunnik suvikõrvitsaid, mis aiapeol pärast kuuendat õlut jäid sinna kus nad ei oleks pidanud jääma, lauale vedelema nimelt. Kuna alles sai neist salatit tehtud ja hakkliha-suvikõrvitsa vormi ka, siis mõtlesin et teeks suvikõrvitsa supi, millest valmistamise käigus tuli välja guljašš-supp suvikõrvitsaga.

Vaja läheb;
400 g sealiha kuubikuid
kolm sibulat
kolm porgandit
kolm kartulit
kaks suvikõrvitsat
kaks küünt küüslauku
400 g purustatud tomateid
pool tl jahvatatud vürtsköömenit
2 tl paprikapulbrit
soola, pipart

Lõika sealiha suhteliselt suurteks kuubikuteks, pruunista, maitsesta soola-pipraga, seejärel lisa jämedalt hakitud sibul ja küüslauk ning prae neid veel pisut koos. Pane liha ja sibul potti, vala peale niipalju keeva vett et kõik oleks kaetud, lisa ka purustatud tomatid, paprika, vürtsköömen ja keeda. Keeda niikaua kui oled koorinud ja tükeldanud kartulid-porgandid. Kartulid lõika ainult pooleks, porgandid kolmeks-neljaks. Lisa potti. Keeda. Samal ajal pruunista pannil ca 1 cm paksusteks viiludeks lõigatud suvikõrvits ja lisa ka see. Keeda veel pisut ja valmis ta on.

Piima-juurvilja supp

2009-06-16T22:36:00.000+03:00

Seda sööki enamasti vihatakse, vihjates mingitele julmadele lasteaiamälestustele või kurat teab millele. Tegelikult on tegu lihtsa, tervisliku ja maitsva asjaga. Vähemalt ette vihata ei tasuks, proovida ikka võiks ja millal siis mitte veel kui praegu, mil kõik tooraine on värske ja maitsed puhtad.

Vaja läheb;
kartulit
porgandit
kaalikat
lillkapsast
kapsast
herneid
puljongit
piima

Kõik juurkiad, mis oled kätte saanud (pole oluline kui koostisest on midagi puudu või on midagi rohkem) pane keema nii, et puljongiga maitsestatud vesi neid vaevalt katab. Kas tegu on kana-, juurvilja- või misiganes puljongiga on juba puhtalt maitse asi. Keeda juurikad pehmeks, vala juurde piim, lase hetkeks keema, mitte üle keema. Valmis.
P.S Vein ega üldse alkohol piimasupi kõrvale ei sobi, söögi valmistamise ajal joo õlut:)

Suvikõrvitsa carpaccio parmesaniga

2009-06-15T19:05:00.000+03:00

Eelmises postituses peidab ennast prantsusekeelse nime taga lihtne kook, itaaliakeelse sõna carpaccio taga on veel lihtsam toit, toore liha või kala imeõhukesed soola, pipra, õli ja sidrunimahlaga maitsestatud viilud.
Mina nimetaksin seda laisa mehe delikatessiks, kuna valmistamine on imelihtne, vaja on ainult korralikku toorainet. Lihast või kalast carpacciost aga mõni teine kord, sama asja saab ka suvikõrvitsast teha. Summa summarum - lihtlabane toorsalat, mille teeb maitsvaks kaste ja viilude kuju, st. siis koorimisnoaga lõigatud imeõhukesed ribad. Uskuge mind, toidu hakkimine mõjutab maitset ehk siis sama tooraine võib olenevalt tükkide kujust ja paksusest maitsta erinevalt.

Vaja läheb;
2 suvikõrvitsat ja koorimisnuga
Kastmeks;
6-8 cl külmpressitud oliiviõli
sorts sidruni- või laiminmahla
1-2 küünt purustatud küüslauku
1 tl teralist sinepit
1 tl mett
soola
purustatud musta pipart

Tõmba koorimisnoaga subikõrvitsad laastudeks, vala peale kaste, soovi korral tõmba noaga peale ka parmesanilaaste. Valmis. Sobib hästi lihatoitudega. Pildil on taldrikul veel küpsetatud sisefilee ja köömnekartulid.

Tarte tatin sibula ja päikesekuivatatud tomatitega

2009-06-11T15:03:00.005+03:00

Selle prantsusekeelse nime taga peidab ennast lihtne pirukas, mille omapäraks on tagurpidi küpsetamine, ehk siis kate all ja taigen pealpool. Lisan siia ka Nami-Nami definitsiooni.

Üldlevinud legendi kohaselt "avastasid" tarte tatin'i prantsuse õekesed Stéphanie and Caroline Tatin, kes 1898. aastal oma Lamotte-Beuvronis asuvas Hotel Tatin'is kogemata kooki pahupidi küpsetasid. Kuna hotelli klientidele kook väga meeldis, siis jäigi see pahupidi küpsetatud, aga õigetpidi serveeritud kook menüüsse.

Larousse Gastronomique aga annab mõista, et Orleansi linna ümbruses on pahupidi õunakooke juba tükk aega küpsetatud. Samuti rõhutab Larousse Gastronomique selle tuntud koogi puhul vaid asjaolu, et kook on küpsetatud ahjus nii, et puuviljad on all ja tainas peal; seda serveeritakse ikka õigetpidi, ehk siis tainas all ja puuviljad peal; oluline aspekt on karamellis (ehk siis või-suhkru segus) küpsetatud õunad. Seda, kas kook peaks olema tehtud leht- või muretainaga (kaks peamist 'koolkonda'), prantsuse kokanduspiibel ei täpsusta - ja üks võimalikest retseptidest raamatus on just lehttainaga.

Minu jaoks oli kõik ilus kuni hetkeni, mil tuli valida õunte, pirnide või muude viljade vahel, mida pirukasse panna. Ma nimelt ei armasta eriti magusat. Seepärast tuli minu pahupidi kook hoopiski sibula ja päikesekuivatatud tomatitega.

Vaja läheb;

6 sibulat
100g päikesekuivatatud tomateid

peotäis musti oliive
õli
soola

pipart

sorts balsamicot

1tl suhkrut (kui on, siis fariini, demerara vms.)

kaks korralikku näputäit kuivatatud basiilikut või provance ürdisegu
500g lehttaigent

Lõika sibulad sektoriteks, hauta nõrgal kuumusel koos soola, pipra, suhkru, ürtide ja balsamicoga nõrgal tulel pehmeks, (mina kasutasin tomatipurgis olnud õli), lisa päikesekuivatatud tomatid ja pooleks lõigatud oliivid. Pane sibulad ja tomatid koogivormi, suru peale lahtirullitud lehttaigen nii, et taignaservad oleks koogivormi ja täidise vahel. Küpseta kuldseks, see on siis ca 25-30 min 200 kraadises ahjus. Lase pisut jahtuda, kata koogivorm kas taldriku, lõikelaua või mõne muu käepärase esemega, mille pealt kooki süüa kannatab ja kummuta kook vormist välja. Sobib nii külmalt kui kuumalt, klaas külma valget veini kõrvale teeb asja ainult paremaks. Kes ei viitsi tagupidi pirukaga jamada, katku ahjuplaadile lahtirullitud lehttaigen sama täidisega, 30 minutit 200 kraadi ja valmis ta on.

Kes aga soovib klassikalisi ja vähem klassikalisi magusaid variante, siis vaadake siia

Rabarberikissell

2009-06-09T19:08:00.000+03:00

Peente ja udupeente toitude kõrval ei tohi unustada, et on olemas klassika, mis maitseb enamusele eestlastele. Tahaks meelde tuletada, et on olemas vanad head toidud nagu rabarberikissell, kartulipuder hakklihakastmega ja muud lihtsad aegumatud eestipärased söögid. Kartulipudru ja hakklihakastme retsepti just lisama ei hakka, aga rabarberikisselli oma igaks juhuks panen.

Vaja läheb;
2 l vett
500 g rabarberit
2 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist
1 tl vanillisuhkrut
veerand tl kaneeli

Koori rabarber ja lõika tükikesteks, kui suurteks - maitse asi. Vala peale vesi ja lase keema. Keeda vaiksel tulel kuni rabarber on pehme, see võtab ca 6-10 min. Lisa suhkur, mille sisse on segatud kaneel ja vanillisuhkur. Kalla peene joana pidevalt segades juurde pooles tassis vees lahustatud kartulitärklis. Lase kissell hetkeks keema tõusta ja võta pott kohe tulelt. Serveeri kuumalt jäätisega või külmalt kohupiimakreemiga või joo niisama. Antud retsept on minu maitse järgi, st. kissell jääb suhteliselt hapukas ja vedelapoolne. Kui tahad paksemat, pane üks supilusikatäis tärklist rohkem või vett pisut vähem. Kaneel ja vanillisuhkur ei ole vajalikud, maitse asi. Kaneel on tugeva maitsega ja veerand teelusikat on piisav.

Miniomletid tuunikalaga

2009-06-08T14:24:00.000+03:00

Tore suvine söök, idee ja retsept Nami-Namist http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=7629

Vaja läheb;
1 tuunikalakonserv (tükid vees, 185 g)
3 sl kontsentreeritud tomatipastat
5 sl hapukoort
3 muna
200 g riivitud juustu
2 kuni 4 sl hakitud peterselli
1 väiksem hakitud sibul
soola
purustatud musta pipart

Nõruta tuunikalakonserv, siis suru kausi põhjas kahvliga katki.Lisa kõik ülejäänud ained, sega ühtlaseks. Jaota segu muffinivormidesse ning küpseta 165 kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni omletid on pealt kuldsed. Kõlbab süüa nii soojalt kui külmalt.

Ahjupraad

2009-06-07T21:08:00.000+03:00

Kutsun üles poest mitte ostma vett täis sinke. Parem on ise ahjupraadi teha, mis on minu jaoks külmalt üks lemmikumaid võileivakatteid.

Vaja läheb;
Ca 2 kilone tükk sealiha, kaelekarbonaad, ilma kondi ja kamarata.
Hoidsin liha ööpäev marinaadis, mille tegin oma maitse järgi ja see koosnes;

õli
sorts veiniäädikat
väike näputäis vürtsköömenit
kaks näputäit rosepipart
kaks supilusikatäit mett
kaks suurt küünt purustatud küüslauku
sinepit
soola
musta pipart

Vürtsköömeni ja rosepipra peksin kilekoti nurgas lihavasara küljega puruks (peab ikka uhmri ära ostma) ja segasin kõik ained kokku. Panin liha kilekotti ja valasin marinaadi peale, seejärel mudisin korralikult ja hoidsin ööpäeva külmkapis, aeg-ajalt tükki keerates. Seejärel küpsetasin ca kolm tundi 160 kraadi juures ja siis natuke aega 210 kraadiga et liha ilusti pruunistuks.

Valge vein

2009-06-03T22:15:00.000+03:00

Kuna suvi on käes, siis on pakkuda lihtne ja hea retsept:)

Vaja läheb;
Ilusat ilma
Avajat
Head seltskonda
Külma valget veini

Ava pudel, vala sõpradele ja endale, lõõgastu.
Allpooltoodud pildid on tehtud Luxembourgis, laevasõidul mööda Moseli jõge, sõidu eesmärgiks oli kohalike valgete- ja vahuveinide proovimine. Luxembourgi veinid on täiesti arvestatavad, meile nad paraku poodi müügile ei satu, väike riik, kogu toodang juuakse ise ära. Väga mõnus on istuda laevas, vaadata möödalibisevat maastikku viinamägede ja veinimõisatega, millest möödudes sommeljee avab just sealt pärit pudelid.

Sisefileepirukas

2009-06-01T22:01:00.000+03:00

Alustaksin Porthose sõnadega Alexandre Dumas romaanist "Kakskümmend aastat hiljem" kui Porthos kuningaga lõunat sõi ja toidust vestles. Kui jutujärg oli jõudnud magustoitudeni, ütles Porthos umbes järgmist - Teie Majesteet, kui Teile nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis need kreemid ja vahud ajavad mul ainult seest täis ja magustoitudest eelistan ma pirukaid, pealegi hästi tihedaid pirukaid, et mitte oma väärtuslikku kõhuruumi asjatult raisata. Nii ka mina - eelistan tihedaid pirukaid ja alljärgnev retsept ongi üks sellistest:)

Vaja läheb;

Üks sea sisefilee

Seeni (šampinjonid või kuuseriisikad)
Sibulat

Paprikat

Üks rull lehttaigent

Puhasta filee kelmetest, pruunista kuumal pannil igast küljest ja tõsta kõrvale. Niimoodi saad kerge eelküpsetuse ja samas ehmatad lihal mahlad kinni. Keerates ära torgi fileed teravate esemetega. Maitsesta soola ja pipraga. Nüüd lase kergelt üle kuuma panni ka sibul, seened ja paprika. Tõsta filee ja muud asjad taignale, keera rulli, pintselda munaga ja küpseta kuldseks. Ahi nii ca 180 kraadi.

Lihtne borš

2009-05-28T19:25:00.000+03:00

Suppide koha pealt teeksin natukene purgisupivastast propagandat. Purgisuppe on küll suur valik, nad valmivad kiirelt, seisavad kaua jne. aga ... see spetsiifiline maitse olenemata tootjast on ikka suhteliselt vilets. Söön ka ise purgisuppi hädakorral, rõhk sõnal hädakorral. Tegelikult valmib enamus lihtsaid suppe väga kiiresti, (kui just ise kuus tundi puljongit ei keeda, hernesupp ja veel mõned). Kulutada 20 min. rohkem on maitseelamuse koha pealt igati mõistlik investeering, samuti saab ju süüa tehes õlut juua, telekat vaadata vms.

Tarvis läheb;
400 g pakk riivitud keedupeeti
300-400 g sea tailiha
üks suur porgand
kaks sibulat
kaks kartulit
kaks peotäit hakitud värsket kapsast
soola
terapipart
loorberit

Pruunista soola-pipraga maitsestatud lihakuubikud pannil ja vala potti, vala peale keev vesi. Keeda lihakuubikuid olles lisanud pipra ja loorberi, samal ajal prae pannil kergelt läbi sibul ja porgand. Lisa vette kapsas. Keeda. Lisa sibul, porgand, kartul ja peet. Kui supp tundub liiga paks, lisa keeva vett. Keeda. Valmis. Serveeri hapukoore ja hakitud maitserohelisega.
Nüüd on astutud esimene samm purgisuppide spetsiifilise lõhna ja maitse vastu.

Värske salat kanafileega

2009-05-27T15:06:00.000+03:00

Kerge suvine salat neile kes soovivad rannahooajaks vormis olla, samas korralik kõhutäis neile keda ei huvita rannahooaeg vaid lihtsalt maitsev kõhutäis.

Tarvis läheb;
kurki
tomatit
mugulsibulat
musti oliive
fetajuustu
rukolat, rooma salatit või misiganes salatilehti
kanafileesid vastavalt sööjate arvule
Kastmeks;
külmpressitud oliiviõli
sidruni või laimimahla
purustatud musta pipart
soola võib soovi korral pisut panna, aga arvesta et feta on piisavalt soolane

Haki salati koostisained. Prae soola ja pipraga maitsestatud kanafilee(d) kuldseks. Vala kaste salatile, sega õrnalt läbi ja serveeri kohe kuuma kanafileega.

Oblika-karulaugusupp

2009-05-26T13:12:00.000+03:00

Millal veel siis maltsa süüa kui mitte kevadel? Kuna ise metsa alla ei läinud, sain abi turult. Nõmme uuel turul on küll karulaugu- ja oblikakimbu hind täiesti jabur (a 14 eek kimp) aga
kui ma juba kord seal olin, siis ära ma nad ostsin.

Supp valmis järgnevalt;
300 g loomalihakuubikuid
kartulit
porgandit
kaalikat
karulauku
oblikaid
juurviljapuljongit

Pruunista pannil liha, vala potti kus on vesi koos juurviljapuljongiga, keeda, lisa juurviljad. Keeda. Lisa hakitud karulauk ja oblikad, ära enam keeda, tõmba pott tulelt ja lase supil kaane all pisut "tõmmata". Serveeri hapukoorega. Pildi kvaliteet on paraku alla igasugust arvestust.

Õlles hautatud hapukapsad kanaga

2009-05-24T20:44:00.000+03:00

Kuigi jõulud olid ammu ja uued on mägede taga, tabab mind aeg-ajalt siiski isu talviste toitude järgi. Õlles hautatud kapsas on nendest üks lemmikuid. Keda huvitab kehakaal, või lihtsalt pisut ebatavaline koostisosa hautatud kapsastes, siis selleks on kana. Retsept on pärit Nami-Nami retseptikogust http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=7291 ja Eesti rahvusköögist minupoolsete mugandustega vastavalt oma maitsele.

Tarvis läheb;
1 kg hapukapsast
30cl tumedat õlut (näiteks Saku Tume, Pulsi tume kirsiõlu vms)
30cl õunamahla
1oo g fariini või toorroosuhkrut või mett
1-2 tl soola
4-6 kana poolkoiba
näputäis köömneid

Vala õlu ja mahl potti, sega juurde sool, suhkur ja köömned. Lao õlle sisse poolkoivad, pane peale kapsad ja veendu et vedelik katab kõik ilusti ära. Kui mitte, siis vala juurde veel törts õlut sellest pudelist mida sa söögitegemise kõrvale jood. Hauta ca tund aega vaiksel tulel, seejärel õngitse välja poolkoivad, mis peaks olema nii pehmed et liha on kondi küljest täiesti lahti. Eemalda kondid, haki liha peeneks ja sega kapsaste sisse tagasi. Valmis.

Värsked hapukurgid

2009-05-23T17:46:00.000+03:00

Kuna poodi ja turule on ammu müügile jõudnud lühikesed kurgid, tekkisid neelud värskete hapukurkide järgi. Nüüd on kaks varianti, kas osta turult suhteliselt utoopilise hinnaga paar kurki või võtta sügavkülmast talv läbi jalus olnud karbid tilliõisikute/vartega ja mustsõstralehtedega ning teha ise sobiv kogus. Minul oli võimalik kasutada teist varianti.

Marinaadiks lollikindel segu;
1 l keeva vett
1 spl soola
1 spl suhkrut
1 spl äädikat
1 küüs küüslauku
Kuna minul kulus marinaadi kaks liitrit, (ca 1,5 kg kurkide kohta), siis ka kogused vastavalt kaks korda suuremad, küüslauku rohkemgi. Eks see ole maitse asi, äädikat võib ka pisut rohkem olla, aga üldiselt sellise marinaadiga ei anna äparduda.
Et kurgid kiiremini valmis saaksid, lõikasin neil otsad maha ja valasin marinaadi peale suhteliselt kuumalt. 24 h pärast olid söödavad, 48 h pärast väga head ja 72 h pärast otsas.