Inimkaotustest õnneks teateid ei ole, aga õlle ja veini lahing sai maha peetud küll. Lahinguväljaks oli sedakorda restoran Tchaikovsky ja sõdurid istusid ontlikult valge lina taga, relvadeks pastakas-paber, lademes klaase, taldrikuid, nuge-kahvleid ning loomulikult kõige olulisem - taldrikute ja klaaside sisu, mis õhtu jooksul üha uusi elamusi pakkus.
Menüü koostanud chef Vladislav Djatšuk ja sommeljee Kristjan Peäske olid eesmärgiks võtnud valmistada söök ja sinna juurde valida vein ja õlu sellisel viisil, et ka õllel oleks võimalus ennast tõestada. Õlu tõestaski, esmakordselt meie õlle-veini lahinguga õhtusöökide käigus võitis õlu! Niiet siit rõõmusõnum õllesõpradele, ka restoranis kus tavaliselt valitakse söögi kõrvale väärikaid veine, tasub vahest ka õlut proovida. Minu jaoks tegi asja huvitavaks veel see, et enamus (loe: kõik peale minu) lauas olnutest on selgelt veini eelistavad inimesed. Tõe huvides tuleb siiski mainida et õlle võit oli ülinapp. Aga mis siis juhtus ja miks nii läks?
Üllatas juba õlle serveerimine - peakoka tervituseks pakutud ungari pekk kurgi ja dijoni sinepiga sai enda kõrvale aperatiiviks Saku Kulla šampanjapokaalist ja ka kõik edasised õlled serveeriti veiniklaasidest. Hoolimata paljude ilusate õlleklaaside olemasolust tundus antud hetkel just selline serveerimine kuidagi loomulikuna.
Esimese käiguna söödud krabisalat aeglaselt küpsetatud lõhe ja Hollandi kastmega jättis minu jaoks õlle ja veini viiki, õlleks oli Saku On Ice ja veiniks kõigile üllatuseks valge Sloveeniast pärit vein. Salat ise oli suurepärane ja tekitas järjekordse keskustelu aeglaselt küpsetamise kui toiduvalmistamistehnika plusside üle. Teise käiguna söödud metsaseenepelmeenid hanemaksakastme ja trühvliõliga andsid minu poolt punkti õllele, milleks oli Saku Punane. Kuigi ka kõrvale pakutud Riesling oli tore ja esimesel pilgul tundub kummaline hanemaksa õllega alla loputada, sobis õlu antud söögiga üllatavalt hästi ja kuidagi nagu pikendas maitseelamust.
Kolmandaks käiguks pakutud piimapõrsafilee taignakoorikus maapirnipüree ja kadakakastmega oli õpikunäide sellest, kuidas ausast kohalikult toorainest nagu Eesti sealiha ja kadakamarjad saab suurepärase tulemuse. Õlleks oli Saku Tume, veiniks punane tšiillane. Peale pikka kibelemist viik märkida jätsin siiski napi võidu õllele.
Viimane käik. Šokolaadikook ja espressojäätis. Saku Porter ja Põltsamaa Tõmmu 2002. Tume õlu on magustoitudele alati hea kaaslane, aga sedakorda pikalt mõtlema ei pea, punkt Põltsamaa Tõmmule. Seda et Eestis head õlut tehakse, teavad kõik, aga sugugi ei tasuks ka alahinnata meie marjaveine. Kokkuvõtvalt võiks ütelda paadunud veinisõpradele et proovige vahest ka õlut mitte ainult pubis kanatiibade kõrvale vaid ka väärikamas kohas. Õigesti valitud söök, serveerimine ja meeleolu võivad anda ootamatu tulemuse. Meie igatahes üllatusime. Muusikasoovituseks killuke klassikat Borodino lahingust.
Pildid tegi Lauri Laan
