Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kes käiks Raekoja platsil söömas

Just selline pealkirjas kõlanud mõte käis mul peast läbi kui Eesti Maitsed kutsus üritusele, millel nimeks Raekoja platsi maitsering. Ideeks ja sisuks siis ka eestlaste Raekoja platsile tagasi toomine, sest olgem ausad, seda kohta restoranide koha pealt pigem välditakse kui "turistikat" ja soovitatakse ka enda väliskülalistel eemale hoida. Tihti ka põhjusega, sest hinna ja kvaliteedi suhe ei ole vist kuskil suuremas nihkes. Nüüd aga on üheksa restorani, Kaerajaan, Rae, Wine Library, Glad Estlander, III Draakon, Liisu Juures, Vana Toomas, Turg ja Maikrahv seljad kokku pannud ja asunud Raekoja platsi kui mitte just parima söögikoha kuvandit muutma, pakkudes igaüks kuni 18. märtsini viie euro eest eripakkumisena söögi ja joogi. Tuleb tunnistada, et üheksast kohast teadsin kolme ja käinud olin kahes. Seda enam haarasin huviga pakkumisest ja proovisin kõik need järgi - nii kogu menüü avaüritusel korraga, kui hiljem kahe päeva jooksul igas kohas eraldi. Arenguruumi on alati, aga mitu kohta üllatasid pigem positiivselt, nii sisustuse kui menüüga oli vaeva nähtud ja toidud maitsvad. Kuna üheksa restorani arvustamine ühes kirjatükis mõjuks selliselt, et ma ka ise ei viitsiks seda lugeda, siis peatuksin pigem ühel ja jätaksin ülejäänud avastamisrõõmuks, sest võin kihla vedada, et enamus eestlasi ei tea samuti ülaltoodud nimekirjast enamust restorane. Restoran Rae asub raekojast risti üle platsi. Kes väga vanu aegu mäletab, siis kaheksakümnendatel oli seal juurviljakauplus, kes natuke vähem vanu aegu mäletab, siis sealt sai Pingviini jäätist. Nüüd siis on seal restoran Rae. Kerge üllatusena tõi toidu lauda Jevgeni Jermoškin, endine Ribe peakokk ning pettuma ei pidanud, eelarvamusega - Raekoja plats ikkagi! - sisse astununa, tulin välja igati rahulolevana. Eripakkumine sisaldas endas kergelt suitsutatud ning seejärel madalal temperatuuril (ehk siis peenema nimega sous vide meetodil ) küpsetatud seaabaliha, millele lisandiks kartulipüree, piprakaste, suhkrukaramelli-sibularaguu ning  pohladega sissetehtud õunad. Iseenesest täiesti tavalised talupojaoidu komponendid, lihtsad ja ausad, aga hea kokk oli neile väikese vindi peale keeranud ja kokku moodustus üks igati korralik söömine. Liha sulas suus ja lisandid sobisid hästi. Joogiks kõrvale pretensioonitu Cabernet Sauvignon. Tõe huvides olgu öeldud, et seda sööki-jooki ei maksnud ma omast taskust, aga ausalt, see oli väärt rohkem kui küsitav viiekas. Niiet tasub ka Raekoja platsil aeg-ajalt sellise pilguga ringi vaadata, et kas siin kohalik ka süüa saaks-tahaks. Muusikasoovituseks Marlene Dietrich.

Klõps: Lauri Laan

Vabariigi aastapäevast ja väiketootjatest

Alljärgnevalt tooks ära pisut tasustamata reklaami, ehk siis mõned näited isiklikest lemmikutest,  kaubast mille ma ostsin Sadama turult, et katta sünnipäevalaud kodumaiste väiketootjate kaubaga. Muu hulgas julgen ka teistele soovitada - Vana-Torokse talu suitsusink ja suitsutatud vutid, Karula lihatööstuse erinevad suitsuvorstid, Ristemäe talu marineeritud kilud ja soolapekk, Esko talu juust, Uus-Kongo talu hapukapsad, kohapeal küpsetatud leib. Lihtne ja aus kaup. Kogu kottimisest hoolimata paisab veel siiski olevat talumehi ja muid väiketootjaid kes oma rida ajavad ja tänu kellele saab katta igati esindusliku laua. Sellesama riigi sünnipäevaks, kus väiketootmiseks ei ole just parim kliima. Riik aga ei ole abstraktne mõiste, iga kummalise või ebavajaliku regulatsiooni ja otsuse taga on mõni ministeerium, amet, liigagar inimene. Mul ei ole midagi suurtootmise vastu, kirjutamisehetkel on mul näiteks kõrval kann Saku Heledat, aga et väiketootja peab vastama samadele tingimustele nagu suur õlletehas, on absurdne. Mida arvab sellest üks ametnik, on alltoodud tsitaadis:

Samas tuleb Tervise Arengu Intsituudi (TAI) seisukohast välja, et riigi eesmärk peabki olema väikeste õlle- ja kääritatud jookide tootjate elu võimalikult keeruliseks teha. TAI direktori Maris Jesse sõnul oleks vale motiveerida neid alkoholi tegema, sest see on vastuolus tervisepoliitiliste eemärkidega.

"Alkoholi liigtarbimine on suurima majanduskahjuga terviserisk Eestis. Rahvastiku jätkusuutlikkuse tagamiseks on Eesti eesmärk alkoholitarbimise vähendamine," sõnas Jesse.

Tema sõnul võiks väikeõlletootjad keskenduda pigem mahla või moosi tootmisele.

Väiketootjate soodustused kirjutas eelnõusse rahandusministeerium, kuid juba suvel teatas sotsiaalministeerium, et ei toeta ettepanekuid, sest sellel võib olla halb mõju rahva tervisele. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on välja kujundatud koostöös TAIga.

Nojah, suurtootja odav kaheliitrises plastpudelis kaheksakraadine õlu pole vist risk? Ma tean Tallinnas ühte! kõrtsi, kust saab osta Saaremaa koduõlut. Muuseas, ega mahla või moosi väiketootmisel reeglid kergemad ole. Kuna tegemist on ikkagi eelkõige toidublogiga, siis soovin vabariigi aastapäeval, et riik läbi erinevate ametkondade hooliks pisut rohkem väiketootjatest, laseks tekkida huvitavatel ja omanäolistel nišitoodetel. Minu turukorvi tee leidnud ülalloetletud asjad võiks igaüks vabalt olla Eesti Nokia ja ma siiralt loodan et väiketootjatel jätkuks hoolimata kõigest jaksu ja tahtmist oma asja edasi ajada.

   

                                      

Noortest kokkadest

Mõni aeg tagasi oli mul tore võimalus osa saada Tallinna Teeninduskoolis toimunud pop-up restorani õhtusöögist, kus oma oskusi näitasid 9 noort kokka, 1 sommeljee ja 1 barista. Enamusel neist oli juba ette näidata töökoht mõnes tuntud restoranis, hea koht mõnelt konkursilt jne. Kes siis on noor kokk/noorkokk? Ene Ojaveskilt sain järgmise vastuse – noorkokk peab olema aastal 2013 alla 23-aastane, kuna õhtusöögi üks eesmärke oli välja selgitada  kokad kes sõidavad 2013. aastal Luksemburgi noorte kokkade MM-ile, kus on selline vanusepiirang.

Sööjate hulgas torkas silma nii peakokki, toidukriitikuid, restoraniomanikke kui ka poliitikuid, kindlasti kaugelt üle keskmise toiduteadlik publik.

Ja noored paugutasid. Südamest. Vahepeal tekkis tunne nagu soovitaks kooli jooksul omandatud oskused ja tehnikad kõik korraga ühele taldrikule panna, justnagu teatrikooli lõputükk, kus noored näitlejad üritavad ühe etenduse jooksul näidata et nad suudavad mängida pilli, laulda, tantsida, teha draamat, komöödiat, actionit. Aga võrreldes ühe hiljuti teatris nähtud taolise lõpuetendusega, oli kokkade antud etendus palju parem. Pikkus oli kusjuures sama – neli tundi. Arvan et see pingutus on väärt, et menüü koos tegijatega tervikuna ära tuua, loodan et neid nimesid kuuleme edaspidigi. Lihtsalt informatsiooni mõttes, et millistel radadel liigub noorte tegijate mõte hetkel.

Külmad suupisted

Lõhemarjaga tiigerkrevett kurgi-wasabimajoneesi ja seemneleiva tsipssiga
Grillitud kirsstomat toorjuustu, pesto ja rästitud saiaga
Mahe heeringas krõbekurgi ja värskendava õunasorbeega pehmel mustal leival

Peedi-kõrvitsa polenta erinevate viisidel valmistatud minijuurviljadega

Marques de Monistrol Brut Cava Rosé, Hispaania

Krestina Õun, restoran Tchaikovsky

Vadim Fomenko

Soojad suupisted kalast

Koha ürtidega koos herne-mündi püree ja frititud porruga

Krevetid küüslaugu-tšilli õlis tsipsiga

Ahvenarull musta risoto, lillkapsa tsipsi, sindruni ja tilli kaaviariga

Praetud kammkarp peekoni-oa salati, Hollandi sfääri, oliivi tolmu ja Peipsi tindi soolaga

Torres Atrium Chardonnay 2008, Hispaania

Mart Klaas, restoran Chedi

Cäroly Aren, restoran Nero

Soe roog lihast

Part pastinaagi, kirsi, pärlsibula, pudelkõrvitsa ja portveinikastmega

Soto de Torres Ibericos Crianza 2009, Hispaania

Mihkel Manglus, restoran Tchaikovsky

Johannes Hõimoja, restoran Neh

Suupisted juustudest

Laimi toorjuustukook

Kitsejuustu-tüümiani kreem volovanis

Sinihallitusjuustu-Kataloonia kreem tšilliga

Parmesanikorvike Parma singi ja rohelise salatiga

Torres Florealis Moscatel Oro Brandy, Hispaania

Ranar Singa, restoran Senso

Martin Ludvig, restoran Bocca

Dessert

Türgi jogurti-mustikajäätis mustika vannivahu, TNT  ja lumega

Joonas Koppel, restoran Oko

Sommeljee – Kristina Ratso

Barista - Rene Õuemets

Väga tore oli võimalus suurelt ekraanilt kaamera vahendusel jälgida köögis toimuvat. Minu isiklik lemmik oli rubriigis „soojad suupisted kalast“. Praetud kammkarp peekoni-oa salati, Hollandi sfääri, oliivitolmu ja Peipsi tindi soolaga. Pisut molekulaargastronoomiat, aga mitte üle pakutult, pisut maalähedust, head maitsed. Kammkarbi valmistamisel jäi veel koht ka arenguruumile, aga eks see ole ka minu kiiks, pärast restoran Tigus käe harjutamist olen mereandide suhtes pisut kriitilisemaks muutunud.

Kuna saal oli täis minust oluliselt paremaid toidutundjaid, jätaks kritiseerimise nenda hooleks, paar märksõna ehk ainult. Külmad suupisted - lihtsad, head, kindla peale minek. Pearoog lihast - pardile rohkem maitset. Juustusuupisted - kook oli väga hea. Dessert - taldrikul oleks võinud vabalt olla umbes poole vähem asju. Aga mis siiski põhiline - kõigil noortel tegijatel silmad särasid ja kuigi sellise seltskonna ees mikrofoni midagi ütelda ei ole sugugi kerge, saadi ka sellega hakkama. Hea kokk peab suutma ka rääkida, selgitada, asju edasi anda. Põhjust restorani minna on ka edaspidi. Pildimasinat hoidis käes Lauri Laan. Muusikasoovituseks Jaak Joala.

Kaks pirukat. Üks õlle-, teine veinisõbrale

Külmkapis inventuuri tehes jõudsid erinevad jäägid sinna kuhu nad aeg-ajalt ikka jõuavad - pirukasse. Õigemini küll kahte pirukasse, ahne inimesena ei hakka ma ju ühega jamama. Välja kukkusid värskekapsa-soolalihapirukas ja suitsujuustu-peedi-küüslaugupirukas. Õlle kõrvale ja veini manu.

Kahe piruka saamiseks vajaliku koguse pärmitaigent sai alljärgnevalt:

500g jahu

200ml piima

100ml vett

2x11g kuivpärmi

1tl soola

Ained kokku sõtkuda, (piim ja vesi ikka käesoojad) ja pool tunnikest kerkida. Siis sõtkusin taignasse tsipa rosmariini ja mingit valmis ürdisegu küüslauguga, ühesõnaga maitse asi mida veel taignasse lisada. Siis veel pool tunnikest kerkida ja taigen kaheks jagada ning piklikud vorstid vormida, need omakorda laiaks rullida, nii ahjuplaadi mõõtu ja siis täidis peale, otsad kergelt üles voltida, siis küljed üles, korralikult kokku näpistada ja "õmblus allapoole" küpsetuspaberile ja ahjuplaadile. Täidistesse aga läks:

Täidis 1

Soolapeekonikuubikuid praadida pisut, siis pannile lisaks peened värskekapsaribad ja pipart. Praadida veel, siis pannile kaas peale ja kuumus väikeseks. Pisut hautada, aga kapsas võiks kergelt krõmps jääda.

Täidis 2

Üks suurem keedu või küpsepeet õhukeste viiludena, kolm küünt küüslauku peenelt hakituna, kaks kahvliga purustatud keedumuna, hakitud suitsujuustu (no ei olnud kitsejuustu jääkide hulgas).

Muna-juustu-küüslaugusegu taignale, peediviilud peale, tüümiani ka maitseks. Kuna keerasin piruka ringi, jäid peediviilud põhjaks. Mõlemad pirukad munaga pintseldada. 190 kraadi ja 25 minutit. Valmis. Muusikasoovituseks The Doors.

Pasteedist ja valmistoidust üldisemalt

Kas olete vahetevahel enesele lubanud, et "mitte kunagi ei osta ma seda asja enam poest valmiskujul vaid teen alati ise". Et siis seda lubadust ikka ja jälle murda. Olgu siis tegu nii usina kodukokaga kui tahes, ikka tekib aeg-ajalt ületamatu tahtmine osta poest asju, mida ise suudaks paremini teha. Olgugi isetegemiseks võimalus, aeg ja tahtmine olemas, libiseb ikka toidukorvi ka erinevat valmissööki. Minu puhul küll suhteliselt vähe, aga siiski. Et siis jälle pettuda, vanduda ja järjekordne lubadus anda, et see oli nüüd küll viimane kord osta seda või teist toodet. Üks sellistest on pasteet - ise tehes kerge ja kiire valmistada, maitsev ja odav, aga ikkagi kipub ta poes korvi ronima. Et saaks jälle sajatada. Sedakorda oli asi aga hullem, koos sajatusega lendas toode ka prügikasti. Olin suutnud uudishimust osta kilesse löödud vorstitaolise pasteedijunni tuntud tootjalt, mis maitses umbes samamoodi nagu toorkumm ja oli ka sarnase tekstuuriga. Minu käest ei lenda naljalt ükski asi prügikasti, aga antud juhul ei kõhelnud ma hetkegi, mis ikka halb see halb. Ühesõnaga, enne kui poes mingi asja korvi panete, küsige endalt mõned küsimused. Kas ma oskan seda asja ise teha? Kui palju see aega võtaks? Kui palju see soodsam tuleks? Kas see oleks ise tehes tervislikum? Parimal juhul on selliste küsimuste tulem maitsev, tervislik ja soodne kodune toit. Igast järgmisest valmistootest/poolfabrikaadist, olgu see siis kalapulk, salat, pirukas, purgisupp või misiganes, on järjest kergem loobuda. Soovitan soojalt proovida. Ma ei kutsu üles mitte sellepärast valmistoodetest loobuma, et need kuidagi idee poolest halvad oleksid, kaugeltki mitte, teevad nad ju kokkamisest mittehuvittatud inimese elu oluliselt kergemaks. Küll aga kutsun üles enne ostmist korraks mõtlema, koostist lugema ja ehk siiski algosad valima, sest olgem ausad, enamik valmistoidust on ikka väga halva maitsega ja sisaldavad palju ebavajalikku, säilitusaineid, värvaineid, ballastained jne. Samuti ei meeldi mulle, kui keegi teine on minu eest juba toidu ära maitsestanud, tükeldanud jne. Niisiis, pasteet. Retsepte on tuhandeid, võimalikke koostisaineid samuti. Panen siis ühe paljudest.

Vaja läheb:

500g veise või seamaksa

300g pekist suitsupeekonit

100g võid

4dl lihapuljongit (võib olla ka valge veiniga pooleks)

4cl konjakit/brändit

porgand

sibul

küüslauk

soola

pipart

jahvatatud vürtspipart

rosepipart

muskaati

Prae peekonikuubikuid kuni neist hakkab rasva eralduma, lisa viilutatud sibul, paar küünt küüslauku ja porgand, prae poolpehmeks, lisa tükeldatud maks, prae kõiki komponente koos kuni maks on valmis. Lisa puljong või puljongi-veini segu, kata pann kaanega ja hauta 15min. Vala segu blenderisse või köögikombaini, lisa või, konjak ja maitseained, töötle ühtlaseks. Kui soovid teralisemat tekstuuri, kasuta hakklihamasinat. Timmi maitsed paika, jaga pasteet karpidesse/kaussidesse ja lase üleöö külmkapis tõmmata. Valmis. Mõtle veelkord, kas pasteeti ikka peaks poest ostma. Muusikasoovituseks õpetlik lugu.

Head uut!

Jälle on aastakene mööda läinud koos oma ilusate ja vähemilusate hetkedega. Vähemilusad püüdkem ära unustada, või noh, vähemalt kuskile seljaajusse suruda ja ilusad jätkem meelde. Viimase paari kuu jooksul ei ole ma siin eriti kirjutanud, aga mitte sellepärast et ma ei oleks süüa teinud, vaid vastupidi, tegin süüa rohkem kui eales varem ja kirjutamiseks ei jätkunud aega. Sellest aga edaspidi, kui muljed on pisut settinud. Täna aga sööge mida soovite, kellele roheline salat, kellele foie gras. Sööge kasvõi sparglit tomatikastmega. Mina soovitan ühte ilusat ahjupraadi, sellist nagu alloleval pildil. Kamar noaga ruutudeks ja soola-pipraga kokku hõõruda. Või sinepiga. Või hapuma õunamoosiga. Või nende kõikidega. 150 kraadi ja neli tundi ahjus hautamispotis. Siis ahi 200 peale, potikaas maha, kuniks kamar muutub kuldseks ja krõbedaks. Head uut toiduelamusterohket aastat! Muusikasoovituseks Ruja.

Vot selline lihatükk võtkegi. Pilt on pärit Marju pildimasinast.

Retseptid paberil

Seda siis sõna otseses mõttes - retseptid paberil. Nimelt valmis üks väikene projekt, kus ka minul on tagasihoidlik osa kanda. Siin ta on.

Saab retsepte nii pidulauale kui argiõhtuks, suppi ja kooki, eksootikat ja perereliikviat. On ilusaid pilte ja asjalikke nõuandeid. Lisaks väikesed elust ja muust huvitavast kõnelevad intervjuud kõigi kümne panustajaga, kelledeks olid peale minu veel: Aet ja “Aet köögis” Mari-Liis ja “Siit nurgast ja sealt nurgast” Ülle ja “Tiramisust ja Fata Morganast” Juta ja “What a wonderful world” Liina ja “Aglio e Olio” Tuuli ja “Ise tehtud. Hästi tehtud” Piret ja “Puhas rõõm” Elis ja “Elis köögis” ning Marju ja "Tassike"

Marju, kes on ka raamatu portreefotode autor, meisterdas ka väikese videotutvustuse. Kokku pani raamatu Tuuli ja täpsem info on ka kirjastuse lehel. Varsti teeme esitluse ka.

Restoranidenädala tipphetk

Saabus minule restoran Bordoos. Kuna Katrin on juba pika ja põhjaliku postituse (soovitan lugeda) selle kohta kirjutanud, ei hakka ma tema juttu üle kordama, kuna olen sellega igati nõus. Mainiksin lihtsalt üle mõned asjad, mis tegid mulle õhtusöögi niivõrd nauditavaks, et me ei häbenenud neli tundi laua taga istuda ja viimastena lahkuda. Eelkõige muidugi seltskond - minu lugupidamine, preilid.

Järgmiseks aga söök. Üldiselt suhtun ma kampaaniatesse alati pisukese skepsisega, sest enamasti tehakse siis mingi toode, olgu see siis söök või harjavars, kampaaniakorras ikka odavamalt ja ülejala. Bordoos, tuleb tunnistada, ei tuvastanud ma kordagi mingit allahindlust ei toidus ega teeninduses. Paar sõna toidust ka. Kulmu võttis kergitana kaks peakoka tervitust, see ei ole just igapäevane. Esimeseks siis õuna-kaneelivaht  ja teiseks veisesigar, kes OKO-s käinud, see sigarit teab, seal on nad küll lambast. Samuti suur valik omaküpsetatud leiba-saia erinevate maitsetega pluss erinevad määrded.

Seejärel kolm käiku - lihaveise tartar, lammas, šokolaadikook.

Minu kui toore liha armastaja jaoks tartar sulas suus ja peale esimest suutäit muutusin härdaks ning tellisin südame kinnituseks kiiresti kõrvale pitsi külma viina. Toorest kvaliteetsest lihast ei saa isu kunagi täis. Tartari peal olevat kitsejuustu sõin pärast eraldi, et puhast lihamaitset paremini tunda. Taldrikusse valatud tomati   consommé võiks minu arvates ka vabalt ära jätta, see tegi põhjas olevast krõbesaiast mittekrõbeda. Tegu on arvatavasti minu kiiksuga, olin veisest vasikavaimustuses ja lisandite jaoks polnud mahti.

Lammas (karree) oli pärit Iirimaalt ja ürdikoorik selle ümber perfektne. Sõin selle kiiresti ja jäägitult, loodan et meie jalgpallikoondis teeb varsti iirlastega sama.

Magusasõber ma ei ole, aga pakutud šokolaadikook ja jäätised olid minu arusaamist mööda ikka väga head. Järelduse tegin vaadates kuidas Silja enda magustoidu minutiga hävitas ja siis silus seda tegevust lausega "et aga jäätis oleks muidu sulama hakanud ja lauale voolanud". Mulle maitses muidugi ka.

Kohvi kõrvale sai veel hea tava kohaselt erinevaid väikeseid maiustusi, mis ei olnud küpsis kohvitassi serval, vaid korralikud käsitööna valminud trühvlid, marmelaad jne.

Teeninduse kohta kogu õhtu jooksul saab ütelda ainult kiitvaid sõnu, kelner teadis väga hästi mida ta lauda toob ja mis kõige tähtsam - ei mõjunud võltsilt.

Veini jõime pudeliga, kuna klaasiveine oli paraku ainult kolm, see on mõttekoht, näiteks kaks inimest, kellest üks on roolis ja teine ei leia kolmest veinist endale sobivat ja üksi pudelit juua ei soovi, võivad hätta jääda. Õhtu krooniks oli muidugi tõik et peakokk Tõnis Siigur lubas meid ka kööki uudistama ja ajas raskest tööpäevast hoolimata jupp aega juttugi. Kokkuvõtteks võib ütelda, et see koht on minu isiklikus Tallinna top kolmes.

Muusikasoovituse asemel aga õpetus, kuidas tõeline meister valmistab krevetipopkorni.

P.S Oma söögi-joogi maksis igaüks ise kinni, mainin nii igaks juhuks.

Pilti ei teinud, see on pärit Bordoo kodulehelt.

Lihapood kus tasub käia

Retsepti asemel väike meeldetuletus - kui Tartu maanteele asja, käige ikka Adavere lihapoest ka läbi, teepealt mõnedsajad meetrid viitade järgi sõita ei võta tükki küljest ja pärast on kodus aeg rõõmu tunda heast kaubast. Kuna poes just tunglemist ei ole, saab rahulikult müüjaga targutada, kõiki asju pakutakse soovi korral ka lahkelt maitsta. Kuigi sai seegi kord kena kimbuke asju kotti poetatud, jäi siiski palju huvitavat järgmist korda ootama. Muusikasoovituseks bõliina Stenka Razinist.

Vasakult: pasteet, keedusink keelega, kahte sorti piprasalaami, keeduvorst (no vahest ju võib) peekoniga, põdravorst juustuga, esiplaanil vinnutatud hobune.

Viigimari - singi ja kitsejuustu sõber. Kook kah.

Viigimarjahooaeg on ammu peal ja pärast pisikest otsimist leiab täiesti söödavad marjad turult/poodidest üles. Kuna ma magusatest marjadest-kookidest eriti tihti just ei kirjuta, siis viigimarjale teen möönduse lihtsal põhjusel - viigimarjad, olgugi magusad,  sobivad ideaalselt nii singi kui (kitse)juustuga. Samuti saab nendest toreda koogi, mida ka minusugune magusapõlgur rõõmuga sööb. Ühesõnaga, viigimarjad võib kohe ära süüa kas kitsejuustu ja mee või mõne hea toorsuitsusingiga, soovitavalt aga mõlemas versioonis. Kui neid aga üle jääb, võib teha viigimarja-kitsejuustu koogi. Retsepti leidsin ei mäleta milliselt veebisaidilt aga lähemal uurimisel selgus, et see oli sinna kopeeritud Nami-namist.

Tarvis läheb:

150 g pehmet kitsejuustu

100 g suhkrut
4 suurt muna
3 sl vedelat mett
2 dl 35% rõõska koort
1 tl vanilliekstrakti

100 g nisujahu

500 g viigimarju

veidi pruuni suhkrut

Hõõru kitsejuust suhkruga kohevaks, siis lisa ükshaaval vahustades munad. Sega juurde mesi, rõõsk koor ja vanilliekstrakt. Viimasena sega juurde jahu ning sega tainas ühtlaseks.Kalla tainas võitatud ahjuvormi. Lõika viigimarjad pikuti pooleks, laota vormi, lõikepind ülal. Puista peale veidi suhkrut. Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. Parim on pooleldi jahtununa. Mina kasutasin talumune, mis andsid suurepärase kollase värvi. Suhkrukogust aga vähendaksin poole võrra. Ära unusta veini. Pilt hiilgab oma viletsusega isegi minu niigi viletsate piltide taustal, aga nimetagem seda diplomaatiliselt dokumentaalkaadriks. Muusikasoovituse asemel suurepärane kainestusmaja tutvustus ja koogisõpradest meestele, kel kehakaal liiga kipub tegema, treenimisvahendid.

Küpsetatud kondid püha Juhani moodi

Korralik ninast sabani sööja läheb loomulikult ka kontide kallale. Üdikontide nimelt. Selline söök juba ükskõikseks ei jäta - võib tekitada nii vastikust kui vaimustust. Minu puhul seda viimast, muidu ju ei sööks.

Idee pärit siit, pealekauba veel hulk mõnusat lugemist ja mõtteid samast kohast. Algne retsept on pärit Londonist, ninast sabani filosoofia propageerija Fergus Hendersoni restoranist St. John. Antud retseptis mõned kosmeetilised muudatused.

Vaja läheb:
üdikonte (otsi turult)

Salatiks:
peterselli
šalottsibulaid (asja ajavad ka tavalised ära)
kappareid (kui ei ole, maailmalõpp ei saabu)
sorts õli
tirts sidrunimahla või veiniäädikat
soola
pipart

Pane üdikondiseibid/jupid püsti ahjuplaadile ja rösti 230 kraadi juures ca 30 minutit. Samal ajal viiluta õhukeselt šalotid ja haki petersell, lisa neile kapparid ja kastme komponendid. Serveeri üdi röstsaial/ciabattal koos salatiga. Viimistle maitse soola ja paari keeru piraga. Valmis. Mina tegin veel juurde ahjukartuleid sellisel viisil, et keetsin kartuleid ca 10 minutit, valasin vee ära, lisasin potti sortsu õli, riputasin soolahelbeid ja hakitud küüslauku, segasin kõik läbi ja valasin ahjuplaadile üdikontide kõrvale. Valmisid üheaegselt. Muusikasoovituse asemel õpetlik lugu, miks ei ole hea mõte konjakit varastada. 

Kirsisiirup arooniatest - puhas nostalgia

Nüüd õpetlik lugu nooremale põlvkonnale, kes ei ole nõukaaegseid tühje poelette näinud ja ei oska ettegi kujutada kui leidlikud olid inimesed tänu sellele. Kes tegi peedist pesumasinale trumli, kes soojustas ajalehega aknaid, kes tegi arooniatest kirsisiirupit. Justnimelt, arooniatest kirsisiirupit. Sellest sai segada nii morssi kui likööri ja niru kaubandusvõrk oli jälle üle kavaldatud. Retsept võib olla vanem või mujalt pärit, minu mälestustes aga on ta eelkõige seotud siiski tühjade poelettide ja vajadusest tingitud leidlikkusega.

Vaja läheb:

arooniaid

kirsilehti (või mustasõstralehti)

suhkrut

sidrunhapet

vett

Lao arooniad ja kirsilehed kihiti potti või ämbrisse ja vala peale keev vesi. Kilo arooniate kohta arvesta ca viis peotäit kirsilehti ja liiter vett. Lase kaks päeva jahedas seista. Kurna. Saadud vedelik lase keema ja lisa sidrunhape ja suhkur. Suhkrut võta umbes pool kilo liitrile vedelikule ja sidrunhapet kümme grammi liitrile. Keeda vedelikku ja riisu hoolikalt vahtu. Kui vahtu enam ei teki, vala saadud siirup kuumutatud purkidess/pudelitesse ja kaaneta/korgi. Tugev nostalgiamaitse on valmis. Muusikasoovituse asemel soovitus vaadata hea rühiga preilisid.

pildil olev seen ei puutu asjasse ja on täiesti retseptiväline

Veispõskede võrdlev hautamine, õlu vs vein

Tänu infokanalitele (Liina V) sain operatiivselt teada, et Keskturul on müügil veisepõske. Jõudsin turule, ootasin millal eesseisja (Liina K) omad (veise)põsed korvi ladus ja käes nad mul olidki. Siiamaani olin arvanud et Eestis kasvavad veised ilma põskedeta. Tegelikult ostavad restoranid need lihtsalt ära, ehk siis põske süüa saab iga kell, aga ise valmistada mitte just eriti tihti. Mis teeb meelehärmi, sest korralik ninast sabani söömise filosoofia järgija unistab ju ikka, et peale filee ja karbonaadi ka huvitavamat tooret vabalt osta saaks. Tõele au andes on asi tegelikult juba kordades parem, enam ei kukuta turul pikali kui veisesaba, küülikumaksa või sea südant küsid. Veisepõsk igaühele ei maitsegi, minule on ta ilus taine tükk pikaks hautamiseks. Vaadates oma saaki tekkis idee - teha koostiselt kaks identset hautist, erinevuseks ainult kasutatav vedelik. Koostise jätsin meelega võimalikult lihtsa, tõrjudes kõrvale kõik ideed alates tomatitest ja seentest lõpetades kadakamarjadega.

Vaja läks:

kaks puhastatud veisepõske

porgandit

sibulat (kasutasin šalotte)

küüslauku

varssellerit

pipart

soola

tumedat õlut (valisin Guinnessi)

punast veini

Pruunistasin põsed kiirelt pannil, maitsestasin soola-pipraga, panin väikestesse savipottidesse, lisasin jupitatud köögiviljad ja vedeliku. 4 tundi ja 150 kraadi. Mõlemad variandid said ootuspäraselt maitsvad, aga Guinnessi ma enam hautamiseks ei kasuta, midagi tuttavlikku oli puudu ja midagi võõrast oli üle. Tavaliselt kasutan ma õlledest hautamiseks kas Tõmmut Hiidu (kergemad asjad, kana, kapsas) või Saku Tumedat (liha). Proovida tahaks sama toitu veel mõne kirsiõllega. Sel korral võitis siis hautamisvedelikuna vein, aga mulle tundub et õlu ei ole oma viimast sõna veel ütelnud. Muusikasoovituseks Nancy Sinatra ja väike arutelu burgeriteemal.

Sügisesoovitused

Ammugi on käes ilus aeg - parimad kodumaides annid on valmis nii aias kui metsas. Alljärgnevalt paar soovitust asjadest, mis maitsevad eriti hästi vabas õhus valmistatuna. Grillimisest võib küll juba pisuke tülpimus olla kuid aias saab ka askeldada priimuse/väikese elektripliidi/väliköögi pliidiga. Olgugi toidud tavalised - juhul kui nad on valmistatud kodumaistest saadustest värskes õhus ja seal ka ära söödud - omandab ka kõige tavalisem söök killukese tänavusügise värvi, maitset ja rikkalikust.   

küpsetatud küüslauk

keedetud oad, kiirelt või ja küüslauguga läbi praetud, ohtra parmesaniga

kuuseriisikad sibula ja peekoniga

paneeritud suvikõrvits

prisked küülikud, suitsuta, hauta vms

küülikumaksad ja südamed, kiirelt praadida sortsu Põltsamaa Kuldsega

Muusikasoovituse asemel lugu oliivõlist 

Ära sülita allikasse ennem kui kaev valmis (ja ega seda siis kah teha tasu)

See vanasõna tuli meelde kui tekkis mõte et olenemata mitu aastat valmis olnud väliköök-suitsuahjust võiks ka vanale, metsa all olevale ja täiesti töökorras suitsuahjule väikese uuenduskuuri teha. Kuna tegu on äärmiselt lihtsa ahjuga, siis renoveerimise käigus juhtus nii et vanast ahjust jäid alles koht, üks toru ja pisut kive. Alljärgnevalt siis õpetus kuidas teha ühe päevaga suitsuahi, mis töötab hästi, on odav ja praktiline, kulutades vähe puid.

Niisiis - vaja läheb täispunn põrandalaudu, fibo plokke, toru, šamottkive, pliidiplaati, tsementi, liiva, savi, kruvisid.

Tee fibost sobiva suurusega vundament ja sinna peale põrandalaudadest kast. Lao kividest kolle ja ühenda see toru abil vundamendiga. Valmis.

Mõned olulised asjad ka. Kolle võib vabalt olla nn. umbkolle, ilma alumise õhuvõtuta, tõmbab küll, olles samas ökonoomne, võttes tänu sellisele ehitusele vähe puid. Toru peaks pisut tõusma suitsukasti suunas. Miks ei ole ahjul ust? Sellepärast et ei näe mõtet, ahjus sees on restide ja varraste jaoks eri kõrgustel liistud, saab ka pealtpoolt majandades vabalt hakkama. Üks rest on ka päris põhjas, juhuks kui miskit näpu vahelt pudeneb. Suitsutamise ajal on ahi lihtsalt kaetud kastisuuruse vineerplaadiga, mis on peale asetatud nii, et igasse nelja nurka jääb suitsu väljumiseks väike ava. Nii on ka mugav temperatuuriga mängida, vajadusel saab kaane pealt ära võtta või näiteks pool ahju kinni jätta. Kui ahi ei ole kasutuses, on suitsukast kaetud plekist katusega, peab kauem vastu. Väljastpoolt on ka puidukaitsevahendiga immutatud. Ühesõnaga - eks iga karu kiidab ikka oma kellasid, aga keda lihtne välimus ei häiri, siis ühe-kahe päevaga teeb täiesti korralikult töötava ahju. Nagu ikka, tahavad sellised asjad hiljem natuke mängimist, kuna iga ahi on erinev ja tahab sissetöötamist/harjumist, et teada saada valmistamistemperatuurid, aeg jne. Piltidel siis võrdluseks minu kaks ahju, väga erinevad, aga üks asi on neil ühine - mõlemad töötavad hästi. Allpool piltidel asjasse mittepuutuv päevakoer. Muusikasoovituseks Morrissey.

Suitsutatud küülik, caesar ja kann õlut

Kuna küünte vahele sattus värske küülik, rooma kapsas vohab peenras ja õlu mulle maitseb, siis kõik kokku on üks äraütlemata mõnus kooslus. Või iga asi eraldi - kah mõnus.

Vaja läheb:

küülik
sool
vesi
Pane küülik vette kus on lahustatud viis peotäit jämedat soola, hoia 24 tundi soolas ja siis ca 6 tundi suitsuahjus. Valmis.

Caesariks
rooma kapsast
parmesani
ciabattat või mingit sepikulaadset krutoonideks
3 küünt küüslauku, üks kastmesse, kaks krutoonidele
1 toores munarebu
1 tl Dijoni sinepit
1 sl sidrunimahla
3 tl Worcesteri kastet
8-10 sl oliiviõli
soola
pipart

Pane salatilehed taldrikule, vispelda kokku kaste milles on Worcesteri kaste, munarebu, sinep, sidrunimahl, purustatud küüslauk ja õli. Vajadusel viimistle maitset mõne komponendi lisamise või soola-pipraga. Prae saiakuubikud pannil krõbedaks ja lisa minut ennem lõppu hakitud küüslauk, sega see korralikult krutoonidega. Nirista kaste salatile, soovi korral sega läbi, tõmba peale koorimisnoaga lahked laastud parmesani ja lisa krutoonid. Antud caesar on minu maitse järgi ja ei pretendeeri autentsusele, olles siiski "sellele õigele" oluliselt lähemal kui paljudes söögikohtades läbi loomingulise lähenemise pakutav millegipärast caesariks nimetatav salat.

Õlleks

On vaja õlut. Juurde sobivad soolvees koos kauntega keedetud põldoad. Muusikasoovituseks Iggy Pop.

Suitsutatud Ungari pekk

Nüüd pisike šokiteraapia keset suve, rannahooaega, kaalujälgimist ja tervislikku murust toitumist. Sööme pekki! Kes arvab et pekk on mingi labane toit, (üks õige mees/naine muidugi nii ei arva), siis näiteks restoran Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk pakkus peakoka tervitusena just nimelt pekki ja see maitses hea. Teine koht kust saab head pekki on üks poeuberik Koplis. Kuna aga alati ei ole võimalik pekiisu tekkides minna Tchaikovskysse või Koplisse, tuli tegu ise ette võtta.

Tarvis läheb:

pekki, ca 300-500g tükid, saab turult

soola

paprikapulbrit

cayenne pipart

Pane pekk vähemalt kaheks ööpäevaks soolvette. Soolvesi olgu soolane, niiet maitstes ei tekiks mõtetki lonksuke alla neelata. Seejärel pane pekk ca neljaks tunniks suitsuahju, nii 60-80 kraadi juurde. Rasva eraldub pekist niikuinii, aga kui näed et seda liiast tilgub, langeta temperatuuri. Mina kasutasin suitsuahjus resti peal pekile aluseks poest ostetud lainelisi aukudega ühekordseid paksemaid fooliumaluseid. Ahjust võetud pekk suru igast küljest lõikelauale raputatud segusse, kus on neli osa paprikapulbrit ja üks osa cayenne pipart, võib ka käega segu peki sisse hõõruda. Lase pekk maha jahtuda, raputa ümberringi soolahelbeid või head meresoola, keera fooliumisse või pane toidukarpi ja lase vähemalt üleöö külmkapis taheneda. Edasine on elementaarne - õhukesed pekiviilud, pits kvaliteetset külma viina, kodune rukkileib, värske hapukurk, värske küüslauk, sibulakasvud. Töötab ideaalselt ka suvel, sellisel rõskemal ja vihmasemal õhtul. Muusikasoovituseks allveelaev Lembitu muuseumissejõudmise puhul suurepärane lugu filmist Das Boot.

Kartulivorstid, need päris õiged

Suhteliselt vähelevinud söök võrreldes veri- või tanguvorstidega, minu jaoks lapsepõlvemaitse, milleta ei möödunud jõulud, sünnipäevad, pulmad. Tehakse põhiliselt Märjamaa ümbruses. Esmapilgul paras ettevõtmine, tegelikult aga igati lihtne. Praeguses retseptis on tunde järgi pandud kogused, suhteliselt suured, tegin ikka nii et ilus oleks.

Vaja läheb:

Pakk sea käärsoolt (Rakvere oma, mitte külmutatud vaid soolatud, keskturult, 15m pakis, kolmandik jäi üle)

Kolmveerand ämbrit kartuleid

2 kg läbikasvanud sealiha (võib olla ka soolaliha)

4 korralikku sibulat

Punet ca pool pakki

Köömneid ca pool pakki

Tunde järgi soola

Pane sooled tunnikeseks likku, vaheta paar korda vett. Koori ja haki kartulid, minul oli spetsiaalne abivahend, aga saab ka noaga. Haki liha ja sibulad suhteliselt peeneks. Sega kokku kartul, liha, sibul ja maitseained. Lõika soolest ca 70 cm jupp, tõmba lehtri otsa, pane vorstisegu lehtrisse ja topi pulgaga soolde. Korda tegevust kuni vorstid valmis. Mõned nõuanded - ära topi soolt väga täis, hiljem keetes kartul paisub, sool aga tõmbub kokku, vorstid võivad lõhki minna. Siduda ei ole vaja, soole ots tõmbub keevas vees ise kokku, jäta vorsti otsad lihtsalt mõni sentimeeter tühjaks. Ülejäänud soolikad pigista veest kuivaks, soola uuesti sisse ja pane tavalisse külmkappi, seisavad vabalt kasvõi aasta.

Niisiis, vorstid topitud, pada tulele, vette ka pisut soola ja vorstid keevasse vette. Keeda vaikselt, ilma kaaneta ja vahtu riisudes umbes tunnike. Võta vorstid välja, jahuta maha ja pane külmkappi. Lõplik valmistamine - kas grillil või praeahjus pealt kuldseks ja krõbedaks. Muusikasoovituseks India popp.