neljapäev, 31. juuli 2014

Kui on liiga palav et süüa

Siis ärge sööge. Võtke lihtsalt külm õlu ja soolvees keedetud herne- või oakaunad. Korraga on täidetud mitu eesmärki: on ennast kaitstud dehüdratsiooni eest, on söödud sooja sööki, on taastatud organismile vajalik soolade ja mineraalide tase, on saadud maitseelamus ja saavutatud rahulolev suvetunne. Muusikasoovituseks suvelugu kuuekümnendatest.
Herneid peab olema palju
Õlu peab olema külm, mitte masstoode, aga ka mitte udupeen hipsteriõlu, sobivaim on lihtne ja hea hele õlu
Soovitav on horisontaalasend ja hoidumine äkilistest liigutustest

esmaspäev, 16. juuni 2014

Tuuts

Kes teab mis see on?
Panen siia lõigukese seletavast sõnaraamatust:
tuuts ‹-i 21› ‹s
murdes pikk puss (eriti seatapmiseks) *Tõmbab tuutsi tupest ja pistab enesele rindu. A. Kitzberg.
Siga ma tapma hakata ei kavatse, samuti ei kavatse ma enesele nuga rindu torgata, aga tuuts on mul nüüd igatahes olemas. Autoriks sepp ja metallikunstnik Tõnu Arrak. Isiklik kokanuga on olnud juba pikka aega minu soovidenimekirjas ja rõõm uuest tööriistast suur. Aga eks pilt ütle rohkem kui tuhat sõna. Muusikasoovituseks suviselt mõnus Buena Vista Social Club.



esmaspäev, 5. mai 2014

Igakevadine kohustuslik karulaugupostitus vol 3

Kes teavad seda taime, need teavad niigi, kes veel ei tea, tehke tutvust. Samas ärge unustage et tegu on looduskaitse all oleva taimega, mida võib oma tarbeks küll korjata, aga viisakalt, taime kasvukohta kahjustamata ja maad lagedaks korjamata. Saab kasvatada ka oma aias või aia taga metsas.
Olen kirjutanud karulaugusupist, salatist, pestost, panna cottast, sõirast jne.
Sellekevadised minu jaoks uued söögid lisaks eelmainitutele olid karulauguhummus ja värsked hapukurgid karulaugu-Värska marinaadis.
Retsepte ei ole, hummus nagu hummus ikka, ainult korralik punt karulauku ka sisse, värsked hapukurgid nagu värsked hapukurgid ikka, ainult tilli ja mustsõstralehtede asemel karulauk ja marinaadivedelikuks Värska.


teisipäev, 22. aprill 2014

50 parimat restorani 2014, tehke ikka konstruktiivset kriitikat

Selle aasta parimate restoranide tabel on jälle väljas. Loomulikult ei ole tegu kivisse raiutud ainuõige abimehega söögikoha valimisel ja kõik ei pruugi sellega täies ulatuses päri olla.
Eks nende tabelitega on nagu ikka, leidub nii pooldajaid kui mahategijaid, elu on aga näidanud, et suurimad mahategijad on tavaliselt mitte just kõige aktiivsemad nende kohtade külastajad.
See muidugi ei tähenda et ühekordse külastuse ja emotsiooni pealt ei tohiks hinnangut anda - muidugi tohib. Hea oleks aga kui sellisel juhul antakse aus ja konstruktiivne kriitika edasi otse teenindajale/kokale, mitte aga küsimusele kuidas maitses vastatakse positiivselt ja hiljem sotsiaalmeedias kirutakse, (enamasti see nii on, meie eripära vist). See ei vii edasi, uskuge, köögitöö on raske ja ainult aus tagasiside otse kohapeal viib edasi, sest olen kindel et tabelis olevate kohtade hulgas ei ole sellist kes ei sooviks areneda ja paremaks saada. Selleks aga ongi vaja klientide konstruktiivset kriitikat.
Mõned kohad  minu isiklikus edetabeliski on teistsugused ja ei kattu antud tabeliga, aga väidan et siiski on tegu usaldusväärse tabeliga ja kindlasti hea abimehega näiteks Eesti-sisese puhkuse planeerimisel, rääkimata siis mõne tähtpäeva või muidu mõnusa sündmuse meeldejäävaks tegemisel ja (välis)külaliste võõrustamisel. 
Erilist heameelt valmistabki sel aastal tabeli geograafiline laienemine Eesti erinevatesse nurkadesse, nii et hea söök ei võrdu enam ammu ainult Tallinnaga. Uusi tulijaid on tabelis tervelt 12.
Tibusid loetakse aga sügisel, ehk paremusjärjestus, kes tabelis mitmendale kohale platseerub, see selgub oktoobris.
Tabeli enda leiab sellelt lingilt. Seniks aga kõigile maitseelamusterikast suve ja järgmised postitused juba grilli äärest. Kuna käib Jazzkaar, siis muusikasoovituseks Peggy Lee
Mari-Liis, Piret, Liina ja Silja särasid võrdselt nominentidega, kes sel aastal oma restorani uksele vastava tunnustusega kleebise kaasa viisid. Klõpsu tegi Lauri Laan.

esmaspäev, 24. veebruar 2014

Tatari köök - Bäleş

Alustaksin Porthose tähelepanekuga Alexandre Dumas romaanist "Kakskümmend aastat hiljem" kui Porthos kuningaga lõunat sõi ja toidust vestles.
Kui jutujärg oli jõudnud magustoitudeni, ütles Porthos umbes järgmist - Teie Majesteet, kui Teile nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis need kreemid ja vahud ajavad mul ainult seest täis ja magustoitudest eelistan ma pirukaid, pealegi hästi tihedaid pirukaid, et mitte oma väärtuslikku kõhuruumi asjatult raisata.
Nii ka mina - eelistan tihedaid pirukaid ja alljärgnev retsept ongi üks sellistest:)
See söök oli mul pandud kuskile järjehoidjatesse ja unustatud, kontrollisin, olin selle aastal 2009 pannud toitude listi mida ma teha tahaks. Parem hilja kui mitte kunagi.
Tegu on siis tatari köögi ühe olulisema toiduga, mille retsepte netis üleliia palju ei ole, samuti ei ole ühest arusaama mis seal sees peaks olema, nagu ikka rahvustoitude puhul on kõige autentsem "nii nagu vanaema tegi". Leidsin ka ühe  eestikeelse retsepti ja selle abil ma põhiliselt tegingi. Kes netist rohkem infot tahab leida, siis põhilised kirjapildid on bäles, bälish, belesh.

Taigen

150 ml sooja vett
1tl soola
4dl nisujahu (hiljem veel tunde järgi)
1 muna
100g hapokoort

Sõelu esialgu 4dl jahu lauale ja löö sisse muna, sõtku läbi ja lisa hapukoor. Saadud massile hakka lisama soolaga vett ja jahu vaheldumisi, kuniks vesi on otsas ja tulemuseks sitke, mittekleepuv taigen. Jäta taigen täidisetegemise ajaks toidukilesse puhkama.

Täidis

1kg kartuleid
1kg veiseliha
2 sibulat
pea küüslauku
soola
pipart
100g võid
tass veisepuljongit

Haki kõik komponendid väikesteks kuubikuteks, maitsesta ja sega läbi.
Nüüd rulli kaks kolmandikku taignast põhjaks ja pane ümmargusse lahtikäivasse koogivormi. Pane peale täidis, rulli ülejäänud taignakolmandik kaaneks, kata pirukas ja näpi servad kokku. Jäta alles kreeka pähkli suurune taignatükk. (mida iganes tähendab servade kokkunäppimine, minul ei tule see kunagi visuaalselt ilus välja, aga ajab asja ära). Nüüd lõika kaane keskele  taignasse ümmargune auk ja kata see väikesest taignatükist tehtud korgiga.
Tee pirukas pealt märjaks, pane 250 kraadini soojendatud ahju ja alanda temperatuur 200 kraadini. Küpseta tunnike ja siis võta pirukas välja, eemalda keskel oleva augu eest kork ja vala sisse 100g sulavõid ja tassike veisepuljongit. Küpseta veel pool tundi, kui tundub et pirukas hakkab liialt pruunistuma, kata fooliumiga. Valmis. Muusikasoovituseks surematu Frank




esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Täidetud ja ahjus küpsetatud muskaatkõrvits

Tore ja toekas külma ilma söök. Internetis ja youtubes kümneid retsepte, ühtegi ma täpselt ei järginud, panin mis käepärast oli.

Vaja läheb - olenevalt kõrvitsa suurusest väga erinev kogus:
veisehakkliha
suitsupeekonit
ciabattat
35% rõõska koort
muna
küüslauku
juustu
tüümiani (mina panin värsket, aga kuivatatud on ka hea)
soola-pipart

Lõika kõrvitsal "kaas" pealt ja õõnesta sisu välja. Sega valmis täidis - rebi ciabatta kätega tükkideks, sega hakkliha ja hakitud suitsupeekoni ning riivitud juustuga. Maitsesta segu hakitud küüslaugu, soola-pipra ja tüümianiga. Topi segu kõrvitsasse ja vala peale ca 200ml, jällegi olenevalt kõrvitsa suurusest, rõõska koort, mille sisse on klopitud 1-2 muna. Kata kõrvits "kaanega" ja küpseta 200 kraadi juures tund või kuni kõrvits valmis, seda saab kontrollida kui noaga "kaaneosa" pehmust katsuda. Söö kas lusikaga seest või lõika enne serveerimist tükkideks. Juurde sobib tummisem valge vein. Seda toitu saab kõvasti varieerida, täidiseks kõlbab mis iganes, kartulid, õunad, riis, vorstid, liha, jne jne. Muusikasoovituseks ansambel Radarilt üks nenda parimaid lugusid - Viraaž.


pühapäev, 24. november 2013

Böff trikiga munaga

Pöffi ajal, masendava ilma ja filmide vahele sobib ülihästi toores liha pitsi viinaga. Böfist olen siin ennegi kirjutanud, toores liha koos enesele sobivate maitseainetega ei vaja just retsepti, küll aga tuli mulle meelde et millalgi näitas Tuuli mulle böfi ühe koostisosa ehk siis toore munakollase huvitavat serveerimist. Kes temale seda näitas, ma enam ei mäleta. See püsis mul hiigelpika aja kuskil kuklas enne kui kasutusse läks.
Nimelt tuleks (soovitavalt ilusad kollased vabakanade) muna/d eelmisel päeval sügavkülma panna ja mõni tund enne söömist sealt välja võtta. Seejärel muna katki lüües tabab teid üllatus - valge on vedel nagu munavalge ikka, kollane jääb aga ilusa tugeva kuulikesena terveks, olles saanud sügavkülmas  uue struktuuri ja lisaboonusena mõnusa kreemja tekstuuri.
Muidu tee böff nagu böff ikka, kraabi veise sisefilee noaga ebemeteks, (laisk inimene võib ka mehhaanilisi abivahendeid või valmis lihaveise hakkliha kasutada) ja maitsesta soola-pipraga, kõrvale paku kappareid, sibulat, marineeritud kurki, röstsaia.
Munarebu ära sega liha sisse vaid serveeri lihasse tehtud süvendis, igele sööjale oma, kust seda saab siis noaga lihale peale määrida. Muusikasoovituseks Andres Mähar ja Juhani Jaeger.

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Lihtsuse võlu - lammas ahju ja kõik

Kui aeg-ajalt satub käppade vahele väga hea tooraine, (restoranide keeles ülikulunud väljend "kohalik-värske-hooajaline", no tõesti, mõtelge midagi muud ka vahepeal välja), siis juhtub tihti et esimese erutusega ei tea kuhu suunda joosta ja lõpptulemuseks võib olla ülepingutus, ehk siis kuskilt leitud überretsepti järgi ülemaitsestatud, tundmatuseni töödeldud või muul moel ära tapetud maitsega toit.
Mind muutis sedapuhku ettevaatlikuks koju jõudnud lammas, mille puhul teadsin juba ette, et toit tuleb nii lihtne kui võimalik. Tuligi.
Ei mingit kirvepaukumist ega karreenüsimist, külg ahju ja kõik.
Peale pisut
õli 
soola 
pipart
palsamäädikat
tüümiani
rosmariini
250-kraadisesse ahju ja siis kuumus 150 kraadi peale. 
Tund pluss veel natuke ja voila, saab hakata koopainimese kombel kätega liha rebima ja konte närima. Kõrvale punane vein ja paar lehte rukolat. Muusikasoovituseks Кино.
Vahest on köögilaud kohe erakordselt ilus. Kintsu panin tallele.

Kui tuli idee pilti teha, siis rohkem paraku enam järgi ei olnud.

pühapäev, 1. september 2013

Suitsutatud sisefilee

Tegu ei ole retsepti vaid lihtsalt järjekordse soovitusega - tehke asju ise, tuleb maitsvam. 
Viis sea sisefileed, ööpäev kolmes liitris kahe peotäie soolaga maitsestatud vees, kuus tundi ahjus ja voila, maitsev nii kuumalt kui külmalt, nii õlle kui veiniga.
Kinni sidusin nii nagu singi, seda olen siin ennegi kirjeldanud. Fileed jätsin ka kelmetest puhastamata, eeldades et ehk jääb liha mahlasem. Jäigi.
tahmast lõikelauda võib nimetada näiteks rustikaalseks
röövik ei puutu asjasse ja ahju ei läinud

pühapäev, 21. juuli 2013

Suitsutatud rääbis ehk kuidas on võimalik üle mõtelda

Rääbist, (seda Peipsi oma, mitte Soome kalakasvatusest), saab nii harva et võttis kohe kukalt sügama ja mõtlema, et kuidas teda siis ikka suitsutada. Mõtlemine oli suur viga, selle asemel et kohe teha neid nii nagu ma alati olen räimi teinud, küsisin erinevatelt tarkadelt nõu ja lugesin ka kalameeste foorumeid. Selgus aga, et on nagu ikka - iga karu kiidab oma kellasid. Sain teada et peaksin tegema puhastamata kalu, mis võiksid olla eelnevalt roogitud, tehtud külili resti peal ja ühtlasi vardas rippudes, hoitud enne soolvees, kindlasti soolast eemal hoitud,  kuna sool käib alles pärast ahjust võtmist. Sool ju rikub maitset, vardas rippuvad kalad kukuvad alla ja külili ilma rookimata tehtutel jääb kibe sapimaitse juurde. Ammutanud kõik need lõpmatud teadmised enesesse, ütlesin midagi ebatsensuurset, lasin kannu õlut ja tegin nagu ikka.

Kalad olid ausad, mõned lausa heeringamõõtu, rasvased kui põrgulised. Ei mingit rookimist. Kalad tunnikeseks soolvette, pool ämbrit vett, kaks suurt peotäit soola. Silmast läbi vardale rippu, tunnike madalat temperatuuri lahtise ahjuuksega, siis tunnike kõrgemat temperatuuri kinnise uksega, sellest viimased 15 min veel toorest lepaoksa ja lehti lisaks. Ja õlut kulus rohkemgi, peenematele rovvadele kõlbaks ka vinho verdega. Muusikasoovituseks Tarmo.

PS Õlugi on omatehtud

pühapäev, 23. juuni 2013

Suve ABC - kaks marinaadi - kurkidele ja lihale

Hoolimata kõigist grillretseptidest ja värske hapukurgi tegemise võimalustest, mida on tuhandeid ja mõni veel pealekauba, väidan ülbelt et minu retseptid on arvestatavalt head ja väärivad ülestähendamist.

Marinaad sašlõkile ja ribidele

100 ml õli
100 ml valget kuiva veini
sorts balsamicot
poole laimi mahl
1 tl soola
1 tl suhkrut
0,5 tl viie pipra segu
pea küüslauku hakituna
tšillikaun hakituna
5 cm ingverit hakituna

Sega kokku ja kontrolli maitset, timmi endale parajaks. Kui liha marineerid, tee seda kilekotis, saab kiiremini valmis ja marinaadi ehk siis toorainet kulub vähem.

Marinaad värsketele hapukurkidele

1 liiter vett
1 spl soola
1 spl suhkrut
1 spl äädikat
pea küüslauku hakituna
tšillikaun hakituna
tillivarsi
mustsõstralehti
koriandrit

Lõika kurkidel otsad maha ja kui aega on, hoia paar tundi külmas vees. Lao kurgid anumasse, alumine ja pealmine kiht olgu sõstralehed, till, koriander, tšilli ja küüslauk. Aja vesi keema ja sega sisse sool-suhkur-äädikas. Vala kuumalt kurkidele. Kaheksa tunniga on juba arvestatav maitse, ideaalne tulemus saabub kahe päevaga. Kui enam ei soovi et maitse tugevamaks läheb, siis pane purki, vala marinaad peale ja hoia külmkapis, see aeglustab protsessi. Muusikasoovituseks Jimi.
Lihaks on sea kondita praetükk
Leia pildilt fotograaf

pühapäev, 26. mai 2013

12345 ribid

Nendest ribidest on mitmed blogijad juba ammu kirjutanud, aga panen siiski retsepti ka siia kirja, julgustamaks mehi kes arvavad et sellist sööki saab ainult hiinakas. Saab ise teha küll, kiiresti, maitsvalt ja ennast vigastamata. 

1kg searibi
1 osa suhkrut
2 osa palsamiäädikat
3 osa valget veini
4 osa sojakastet
5 osa vett
pea küüslauku
kaun tšillit
jupp ingverit


Üks osa oli minu puhul 2cl viinapits. Ehk siis segada kokku pits suhkrut, kaks pitsi balsamicot, kolm pitsi veini, neli pitsi sojakastet ja viis pitsi vett. Juurde hakitud küüslauk, tšilli ja ingver. Lõika ribid lahti ja lao potti, vala peale marinaad. Lase kõrgel kuumusel keema, siis vähenda temperatuuri, kata pott kaanega ja hauta tunnike. Kui tahad paksemat kastet, võid liha välja võtta ja kastet kokku keeta. Samuti võib kasutatda paksendamiseks maisitärklist, 1spl lahustatuna natukeses külmas vees. Serveeri riisi ja rohelise sibulaga. Muusikasoovituseks Orchestral Manoeuvres in the Dark.

kolmapäev, 1. mai 2013

Kohustuslik karulaugupostitus vol2 - karulaugusõir

Sõiraretsept on mul siin juba eelnevalt olemas, aga olgu siis üks veel lisatud, julgustamaks neid kes seda  iseenesest ääretult lihtsat asja ei ole veel julgenud ette võtta kahtlustades et tegu on millegi keerukaga.

Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
500-600 g kohupiima (2x250g või 3x200g pakid näiteks)
50g võid
2 muna 
punt karulauku peenekshakituna või köögikombainis püreestatuna
2 tl soola 
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)
0,5 tl jahvatatud vürtsköömenit (juhul kui selline maitseaine meeldib)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, karulauk, köömned, vürtsköömen ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele.  Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda ja kõrveta! Pane niiske marliga vooderdatud kaussi tahenema (minul on küll eraldi sõiravorm, aga lõppmaitset see ei mõjuta) ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis. Muusikasoovituseks Moloko.

pühapäev, 28. aprill 2013

Kohustuslik karulaugupostitus - pasta ja pesto

Isegi siis kui juba tundub et kevad tuleb alles augustis, tuleb ikkagi lõpuks ära ka esimene karulauk. Kes teab, millega tegu, see teab niigi, kes veel ei tea, siis neile populaarteadust Seemnemaailma lehelt.
Ise teen ma karulaugust pestot, sõira, panna cottat, lisan salatitesse ja suppidesse või söön niisama võileival. Kuna karulauguaeg on lühike, on ta seda intensiivsem, niiet andestagu kallid kaaskodanikud kui minu ümber kevadel levib küüslaugulõhnaline pilv. Parim variant seda ignoreerida on ise ka süüa:)

Vaja läheb:

100g karulauku
100ml oliivõli (ikka külmpress)
100g parmesani (Valio Forte ajab ka asja ära)
50g seedripähkli- ehk piiniaseemneid
soola
pipart

Rösti seemned kuival pannil õrnkuldseks, riivi juust, haki karulauk. Töötle koos õliga köögikombainis või sauseguriga ühtlaseks pastaks. Mina kasutan sauseguri komplekti kuuluvat väikest nugadega potsikut. Valmis. Maitset võid veel soovi korral timmida sidrunimahlaga. Saadud mögin säilib külmkapis kaanega purgis päris kaua, eriti kui peale kasutamist pesto pind lusikaga ära siluda ja siis õhukindluse tekitamiseks paar millimeetrit õli peale valada. Sobib ideaalselt näiteks pastaga segatuna. Vein iseenesestmõistetav. Muusikasoovituse asemel kevadine õpetus tööruumide korrastamisest.

esmaspäev, 15. aprill 2013

Veinis hautatud kanakintsud

Kana minu jaoks eriti erutav söök ei ole ja väljas süües ei telli ma seda peaaegu mitte kunagi. Mõned mööndused ma siiski teen, näiteks Kelleri kana, omasuitsutatud kana või midagi aasiapärast. Vahetevahel siiski juhtub et teen ka kanast süüa. Parim osa kanast on minu jaoks kintsuliha ja alljärgnev toit sellest ongi. Retsept kujunes sellest mis kodus leidus ja lõppkokkuvõtet julgen soovitada, eriti neile kes kanast üldiselt lugu peavad.

Vaja läheb:

8 kanakintsu
100g suitsupeekonit
10 lehte värsket salveid (või külmutatud)
pool liitrit valget veini
pool liitrit kanapuljongit
jahu
soola
pipart
näputäis tšillit (värsket või helbeid)
pea küüslauku

Maitsesta kanakintsud soola-pipraga, paneeri jahus ja pruunista pannil õlis. Pruunistamise ajal lisa pannile ka salveilehed. Lao pruunistatud kintsud hautamispotti. Pane pannile hakitud peekon, prae kuldseks ja lisa hakitud küüslauk. Lase neil koos pisut maitsestuda ja vala pannile valge vein. Lase vein keema ja vala kogu kupatus ahjupotti kintsudele peale. Nüüd vala peale niipalju kanapuljongit et kõik kintsud oleks vähemalt poolest saati kaetud. Pane pott ahju, 200 kraadi ja tunnike. Valmis. Muusikasoovituse asemel võib vaadata kuidas minu lemmikkokk valmistab korvikana

kolmapäev, 6. märts 2013

Tšillikrevetid nostalgiavõtmes

Kuna Tigu enam ei ole ja Kristel õpib saksa keeles joodeldama, ei ole enam ka päris restoranikööki, kus ma saaks aeg-ajalt toiduvalmistamises kätt proovida.
Positiivne on aga see, et Tallinna kaubandusvõrgus kohtab järjest tihedamini värskeid mereande. Kui sinimerekarbid on juba ammu supermarketis tavaline nähtus, siis enam ei ole haruldased ka austrid,  kammkarbid, erinevad head kalad ja toored või eelkeedetud jahutatud krevetid (mitte külmutatud!). Ehk  siis hea tahtmise juures võib leida täiesti arvestatavat toorainet, sealhulgas sellist, mida enne sai ainult restoranist. Restorane armastan ma endiselt ja käin väljas söömas ikka, aga ...
a) Mereannimenüüga restoranis käe harjutamine teeb inimese kriitiliseks
b) Kordamine on tarkuse vanaema ja kui ei harjuta, unustad ära
c) Tooraine on viimasel ajal kättesaadavam ja ei vaja eraldi jahilkäiku
Sestap tulebki neil kolmel põhjusel mõnikord ka kodus teha Tigus kätteõpitud toite. Lõptusse talve sobivad tšillikrevetid oma särtsuga ideaalselt. Retsept siis Kristelilt.

Tarvis läheb:

Jahutatud eelkeedetud krevette või tiigerkrevette)
(kui neid ei ole, siis külmutatuid, rahulikult üles sulatatud)
õli
tšillihelbeid
hakitud küüslauku
valget veini
peterselli

Aja pannil õli kuumaks ja viska sisse näputäis tšillihelbeid. Lase õlil veidike aega tšillimaitset võtta. Pane pannile krevetid ja prae suhteliselt kõrgel kuumusel, olenevalt krevettide suurusest minutike või kaks mõlemalt poolt. Viska juurde korralik näputäis küüslauku, lase ca 30 sek maitset anda, nii et kõrbema ei läheks ja siis vala pannile lahke käega valget veini. Keeda kaste kokku. Serveerimiseks vala kogu kupatus kaussi, peale viska peterselli, kõrvale head saia ja valget veini. Muusikasoovitusega tervitan Saksamaal elavaid eestlasi:)

pühapäev, 17. veebruar 2013

Lambakints kitse retsepti järgi

Kuna värske talleliha iga päev pihku ei satu, siis peab seda neil harvadel juhtudel korralikult tegema. Retsepti näppasin Mari-Liisilt, kes kirjutab et see on tema esimene avalikkuses ilmunud retsept aastast  2003 ja algselt mõteldud kodukitse valmistamiseks. Töötas hästi ka lamba puhul. Originaalretseptiga võrreldes tegin mõned kosmeetilised muudatused.

Tarvis läheb:

üks lambakints
porgandeid

Marinaadiks:
2dl sojakastet
2dl õli
poole sidruni mahl
2sl palsamääsikat
pea küüslauku, küüned lapikuks vajutada ja jämedalt hakkida
1sl kuivatatud rosmariini
1sl kuivatatud majoraani
1tl sinepit
3sl mustsõstramoosi
purustatud musta pipart

Sega marinaadiained kokku ja pista liha kilekotis koos marinaadiga üleöö külmkappi. Aeg-ajalt keera kilekotil teine külg, kui külmkapist mööda minema juhtud. Pane liha koos marinaadiga 200 kraadisesse ahju ja küpseta tunnike, kui liha kipub kuivama, kasta marinaadiga. Siis pane ahjuvormi porgandid, langeta kuumus 150 kraadini, kata vorm fooliumiga ja küpseta veel tunnike või kuni liha valmis, eks see oleneb kintsu suurusest. Valmis. Kõrvale võid julgelt avada mõne väärikama punase veini, toit on seda väärt. Muusikasoovituseks lambalaul.

Kuna lambajuppe oli veel, siis tegin ka vana kooli ühepajatoidu, keetsin kondiga liha pikalt, siis puhastasin kondid lihast ja liha potti tagasi, siis pool kapsast, mõna aja pärast kolmeks lõigatud porgandid ja mõne aja pärast poolitatud kartulid. Maitseks liha keetes loorber, sool-pipar ja vürtsköömen. Lihtne ja hea.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Kas pizza või focaccia?

Avastasin ennast sellise dilemma ees kui otsustasin end pisut harida Itaalia klassikute vallas. Läks nagu ikka kui hakata otsima mõne klassikalise toidu algupära või "seda kõige õigemat". Alati, alati lõpeb see kümnete retseptidega, millest igaüks on väidetavalt see kõige autentsem.
Antud juhul siis erutusin pisut viimases "Oma Maitses" olevatest Itaalia retseptidest ja ühtlasi tuli meelde et ei ole kaua aega focacciat ehk siis maakeeli ümmargust lamedat pärmitaignast Itaalia nisuleiba teinud. Kiiks tuli sisse siis kui otsustasin järgi uurida mis vahe siis pizzal ja focaccial ikkagi on. Leidsin hulga erinevaid targutusi, läbivateks erinevusteks võib lugeda paksuse ja katte komponendid, samas aga leidsin foorumitest palju vaidlusi sel teemal ja piirkondi kus see vahe on niivõrd hägune et itaallased ise ka enam aru ei saanud ja vaidlesid kui põrgulised. Minu jaoks on focaccia aga lihtsalt pizzast paksem ja vähesema kattega. Ehk keegi oskab parema definitsiooni välja pakkuda. Retsept "Oma Maitse" ja Kersti Rea teksti baasil, pisut minu maitse järgi kohendatud. Antud taigen sobib nii pizza kui focaccia tegemiseks.

Focaccia

Tarvis läheb:
pudel valget veini
11g pakk kuivpärmi
150ml käesooja vett
225g jahu
2sl oliiviõli
1tl suhkrut
0,5 tl soola

Katteks:
kirsstomateid
päikesekuivatatud tomateid
musti oliive
rosmariini
oliiviõli
soolahelbeid

Pane vein külma. Sega kokku pärm, jahu, sool, õli, suhkur ja vesi. Sõtku korralikult ühtlaseks taignaks. Vormi taignast pall ja jäta kaussi rätiku alla ca pooleks tunniks kerkima. Vormi kerkinud taignast ümar lapik ketas, lase veel veerand tundi kerkida. Suru taignasse poolitatud kirsstomatid ja oliivid, puista peale hakitud päikesekuivatatud tomatid, rosmariin ja soolahelbed. Nirista peale pisut oliiviõli (mina kasutasin ära päikesekuivatatud tomatite purgis oleva õli) ja lase veel veerand tundi kerkida. Pane 10-15 minutiks 200-220 kraadisesse ahju, kuniks foccacia on pealt kuldne. Valmis. Võta külmast välja sinna pandud valge vein. Naudi. Ära lõika focacciat noaga, rebi lihtsalt kätega. Muusikasoovituseks Savage.

pühapäev, 23. detsember 2012

Kanamaksapasteet suhkru ja balsamicoga karamellitud sibulatega


Pisut jõuluse ja samas ka eksootilise maitsega pasteet, mis on valmistatud kergesti kättesaadavast
ja odavast, ent samas alahinnatud toorainest.

Vaja läheb:

Pasteediks

500g pakk kanamaksa
1 sibul
3 küünt küüslauku
50g võid
2cl konjakit või cointreaud või calvadost
0.5tl jahvatatud vürtspipart
0.5tl kaneeli
0,5tl soola
0.5tl pruuni suhkrut 
0,25tl jahvatatud nelki
0,25tl jahvatatud muskaatpähklit
0,25tl jahvatatud musta pipart
sorts sidrunimahla

Karamellitud sibulateks

2 sibulat
2tl muscovado või mõnda muud pruuni suhkrut
sorts balsamicot

Pane pannile pisut õli ja prae hakitud sibul ja küüslauk kergelt läbi, lisa paariks-kolmeks tükiks lõigatud kanamaksad, prae pisut, lisa kõik ülejäänud maitseained, välja arvatud või ja konjak, sega läbi, prae 4-5 min, vähenda kuumust ja hauta kaane all veel 4-5 min. Vala segu blenderisse või köögikombaini, lisa või ja konjak ning töötle ühtlaseks. Kui meeldib rustikaalsem pasteet siis madalatel pööretel ja lühikest aega, kui meeldib siidisem tekstuur siis suurtel pööretel ja pikemalt. Valmis.
Karamellitud sibulate tegemiseks pane suhteliselt kuumale pannile õli ja ratasteks lõigatud sibul. Lisa iga sibula kohta üks teelusikatäis muscovado või mõnda muud pruuni suhkrut. Kui sibul ja suhkur hakkavad karamellistuma lisa sorts balsamicot ja vähenda kuumust. Lase pisut veel haududa. Valmis.
Serveeri röstsaial kergeks suupisteks. Kaunista rosepipraga. Muusikasoovituseks Queen

teisipäev, 27. november 2012

Burgundia pada (Boeuf Bourguignon)

Kuna tegu on klassikalise Prantsuse retseptiga, siis juhtub nii nagu klassikutega ikka - kui hakata otsima seda päris õiget ja originaali, siis lõpeb see umbes kümne retsepti läbilugemisega, millest üks on autentsem kui kuues - elik siis allpooltoodud retsept on mugandatud ja ei pretendeeri autentsusele, küll aga maitsvale kõhutäiele. Paljudest retseptidest erinevalt jätsin mina näiteks ära peekoni ja ei paksendanud kastet jahuga vaid keetsin lihtsalt kokku. Kui põhieesmärgiks ei ole kibekiire kokkamine vaid näiteks soov toit kiirelt ahju saada et rahus külalistega juttu ajada siis on Burgundia pada hea valik, kuna see toit valmistab ennast ise.


Vaja läheb:
1 - 1,5kg loomaliha, praetükk või ülespoole, igatahes pehme ja kondita
4 sibulat
peotäis küüslauguküüsi, nii tükki 10
3 porgandit
200g purk purustatud tomateid
200g šampinjone
4 loorberilehte
soola
pipart
Provence ürdisegu (pool peotäit)
tass vett või veiselihapuljongit
serveerimiseks punt peterselli (siledalehelist)
pudel punast veini

Ava veinipudel, vala kolmandik endale ja tarvita söögivalmistamise ajal. Ülejäänu pane kõrvale. Lõika liha paarisentimeetristeks kuubikuteks ja pruunista kiirelt kuumal pannil koos tilga õliga. Pane liha kas metallist haudepotti või lihtsalt paksu põhjaga potti. Siis prae ka viilutatud sibul kergelt läbi ja lisa lihale. Nüüd lisa potti kõik ülejäänud komponendid; porgandipoolikud, küüslauk, poolitatud seened, sool, pipar, loorber, ürdisegu, vesi või puljong, tomatid ja vala peale ülejäänud kaks kolmandikku pudelit veini. Kata pott kaanega ja lase vaiksel tulel ca kaks tundi haududa. Siis võta kaas maha ja lase veel tunnike podiseda, kuni kaste on paksem ja maitse tugev. Valmis. Serveerides raputa peale värsket peterselli. Kõrvale paku näiteks ahjus küpsetatud küüslauke, kartuleid, porgandeid ja kaalika ning peedisektoreid, mis on  enne ahjupanekut õli-soola-provence ürdi segus läbi segatud. Valmis. Ära unusta veini. Muusikasoovituseks Marc Almond.

pühapäev, 21. oktoober 2012

Burek, banitsa, börek, boureki

Leidsin Tuuli blogist toreda retsepti bulgaaria köögist, banitsa nimeks. Kuna retsept kõnetas mind tugevalt, läks ka kohe teoks. Poole peal tekkis kuklas aga tunne et ma ju ometigi tean seda retsepti ja olen analoogset asja söönud. Lõpuks meenus - sama toitu pakutakse Balkanil bureki nime all. Pisikene googeldamine andis sellise tulemuse, suure koguse erinevaid küpsetisi erinevatest riikidest. Lühidalt on siis tegu kortsutatud filotaignaga, mille vahele on määritud muna-fetajuustu segu. Kuna Tuuli on retsepti ilusti kirja pannud siis kopeerin temalt valmistamisõpetuse. Omalt poolt lisaks veel et sobib see toit hästi nii õlle kui veiniga ja soovitan julgelt ka meestel seda teha proovida, sest kui üldiselt on toidutegemine looming ja küpsetamine täppisteadus, siis seda pirukat ei ole praktiliselt võimalik untsu keerata, tainas on valmistoode, ei ole vaja ka jamada korrektse sättimisega, taignalehed tuleb lihtsalt lohakalt ära kortsutada. Muna ja juustu kokkusegamine ei ole kah teabmis raske töö. Ülaltoodud vikipeedia leheküljelt sain veel hulga ideid kuidas järgmine pirukas teha.


500 gr filotainast
500 gr fetajuustu
5 muna
Õli
Veidi maitsestamata jogurtit
Klopi munad lahti, pudista munamassi sisse fetajuust ning vajadusel, kui segu jääb liiga paks,  lisa maitsestama jogurtit.
Määri ümmarguse vormi põhi ja küljed õliga. Kortsuta 3 lehte filotainast ja täida nendega vormi põhi. Sinna peale nirista veidi õli ning tõsta lusikaga fetajuustu-muna segu. Nüüd kortsuta jälle 3 lehte filotainast ja kata nendega alumine kiht. Korda sama protseduuri – piserda õliga ning tõsta muna-juustusegu – iga kihiga. Pealmisele kihile  kalla peale ülejäänud muna-juustu segu ning küpseta pirukat eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni piruka pind on korralikult pruunistunud.

pühapäev, 14. oktoober 2012

Mõned eksperimendid suitsuahjust

Proovisin kas tavalisele poekaubale saab suitsutamisega mingi lisaväärtuse juurde anda. Ahju läksid turult ostetud tundmatu tootja sardellid, ei mäleta mis talu toorvorstid ja samuti ei mäleta mis lihatööstuse maksavorstid, lisaks lõhefilee.
Kõigepealt oli muidugi tegu et leida naturaalses sooles olevaid tooteid, mis suitsu ikka ligi laseksid ja üles ei sulaks, keeduvorst jäigi seetõttu katsetusest välja. Toorvorsti ja sardellid leidsin kiiresti,  maksavorsti otsisin tükk aega. Hoidsin ahjus kuus tundi madalat temperatuuri ja tulemuseks siis ülalloetletud kraam suitsutatuna. 
Parim oli muidugi lõhe, see läks ahju kuna keegi just küsis et kas olen lõhet teinud ja eneselegi üllatuseks avastasin et mitte. Fileerisin lihtsalt ära, naelutasin lauajupile ja raputasin meresoola peale, maitses suurepärane. 
Sardellid söödi umbes nelja tunni pealt ära, olid päris head. 
Maksavorst muutus suitsumaitseliseks ja selliseks tihedamaks/kuivemaks. 
Toorvorstil oli kah täiesti viisakas suitsumaitse juures. Niiet - võib teha küll. Muusikasoovituseks klassikat.
Paar tundi ahjus oldud
Lõpptulemus
Lõhe selgroost sai samal ajal ahju peal puljong. Sügisese ilmaga koos pitsi viinaga ületamatu
Viimased arooniad
Sügisene aed

pühapäev, 7. oktoober 2012

Õunamahl

Tegu ei ole retseptiga, vaid lihtsalt soovitusega - kui võimalik, tehke ise. Õunamahl on tervislik, artikkel mahlade kasulikkusest, samuti annab ta palju välja, kuna juues segan ma omatehtud õunamahla vähemalt 1:1 vahekorras veega. Eriti hea on veel segada mineraalveega. Suurepärane jook hommikul või peale trenni. Õunamahlast saab teha ka omakorda huvitavaid jooke - veini, siidrit, calvadost - omatehtud naps maitseb ikka magusam. Mis on sel aastal teistmoodi, on mahla pakendamine - viieliitrised kraaniga kilekotid, nagu pakiveinil. Valikus olid veel ka kolme- ja kümneliitrised pakid. Ostsin ma need asjad Hortesest ja villisin mahla nagu siin õpetatakse. Tundub mugav ja praktiline, loodan et säilib kah. Kui mahl käärima läheb ja kotid pauguga lõhkema peaks hakkama, siis on tasuta jagada kõigi soovijate vahel 50L õunaäädikat:) Muusikasoovituseks Juice Leskinen.



laupäev, 18. august 2012

Jõhvikasorbett mascarponevahu ja röstleivaga

Selle magustoidu õpetas mulle Haapsalus Grand Holm Marina köögis Kristeli juhtimisel head tööd tegev Karl. Sobib hästi ka nendele kes ei ole erilised magusasõbrad. Ise tegin retseptis mõne kosmeetilise muudatuse.

Vaja läheb:

250g mascarponet
2dl 35% rõõska koort
300 g jõhvikaid
3 spl suhkrut
1tl vanillisuhkrut
6cl meelepärast kanget alkoholi (mina kasutasin jõhvikaviina)
6 viilu musta leiba

Purusta jõhvikad koos viina ja 3 spl suhkruga köögikombainis, sauseguriga, peale istudes või mõnel muul moel. Pane toidukarbiga sügavkülma. Pudista leivaviilud puruks ja pane 180 kraadisesse praeahju kuivale ahjuplaadile röstima. Sega aeg-ajalt,  tulemuseks peab olema täiesti kuiv ja krõmpsuv leivapuru. Mina kasutasin mingit kandilist musta leiba. Samal ajal hõõru mascarpone lusikaga pehmeks ja vahusta rõõsk koor koos vanillisuhkruga mitte eriti tugevaks vaid pehmeks vahuks. Sega mascarpone ja vahukoor kokku. Serveeri pokaalist kuhu vaht, röstleib ja sorbett on pandud kihiti. Proovi iga lusikatäiega saada natuke igast kompnendist, siis hakkab see magustoit tööle - erinevad maitsed ja tekstuurid on koos väga mõnusad. Kes ise ei viitsi teha, võib sõita Haapsallu ja süüa seal.




















Magustoidule eelnesid aga otse peenralt praeahju maandunud küpsetatud suvikõrvits, küüslauk ja tomatid. Kõigile pisut õli-soola-pipart-Provence ürdisegu peale. Mõned toorvorstid kah.

teisipäev, 7. august 2012

Lapsepõlve õudusunenäost suviste lemmikute hulka - piima-juurviljasupp

Huvitaval kombel olen viimasel ajal kohanud inimesi, kes väidavad et ka lapsepõlves oli see üks lemmiktoite. Minul ei olnud. Nüüd ei saa aru, miks ei olnud. Nii värskeid ja puhtaid maitseid kui otse peenralt tulnud juurviljadest saab ju ainult armastada. Kõik komponendid saab poest või turult kiiresti kätte, ideaalis muidugi oma peenralt ja piim võiks olla vähemalt 3,5% rasvasisaldusega, ideaalis korralik toorpiim.

Vaja läheb:
värsket kapsast
lillkapsast
kaalikat
värsket kartulit
porgandit
herneid
põldube
kanapuljongit
piima
Juurviljade valik ei ole kivisse raiutud, seda saab alati vastavalt maitsele ja tooraine kättesaadavusele varieerida. Pane keevasse puljongisse tükeldatud juurikad. Kõigepealt porgand-kaalikas kui kõvemad, mõned minutid hiljem ülejäänud. Puljongit peaks olema niipalju, et köögiviljad oleks vaevalt kaetud. Keeda juurikad pehmeks, lisa niipalju piima et tuleks parajalt paks supp, lase korraks keema tõusta ja valmis ta ongi. Kui maitseb, siis variant A: oled tubli laps, variant B: oled täiskasvanuks saanud. Muusikasoovituse asemel õppige klassikutelt, mispidi võileiba hoidma peab.