Restoranidenädala tipphetk

Saabus minule restoran Bordoos. Kuna Katrin on juba pika ja põhjaliku postituse (soovitan lugeda) selle kohta kirjutanud, ei hakka ma tema juttu üle kordama, kuna olen sellega igati nõus. Mainiksin lihtsalt üle mõned asjad, mis tegid mulle õhtusöögi niivõrd nauditavaks, et me ei häbenenud neli tundi laua taga istuda ja viimastena lahkuda. Eelkõige muidugi seltskond - minu lugupidamine, preilid.

Järgmiseks aga söök. Üldiselt suhtun ma kampaaniatesse alati pisukese skepsisega, sest enamasti tehakse siis mingi toode, olgu see siis söök või harjavars, kampaaniakorras ikka odavamalt ja ülejala. Bordoos, tuleb tunnistada, ei tuvastanud ma kordagi mingit allahindlust ei toidus ega teeninduses. Paar sõna toidust ka. Kulmu võttis kergitana kaks peakoka tervitust, see ei ole just igapäevane. Esimeseks siis õuna-kaneelivaht  ja teiseks veisesigar, kes OKO-s käinud, see sigarit teab, seal on nad küll lambast. Samuti suur valik omaküpsetatud leiba-saia erinevate maitsetega pluss erinevad määrded.

Seejärel kolm käiku - lihaveise tartar, lammas, šokolaadikook.

Minu kui toore liha armastaja jaoks tartar sulas suus ja peale esimest suutäit muutusin härdaks ning tellisin südame kinnituseks kiiresti kõrvale pitsi külma viina. Toorest kvaliteetsest lihast ei saa isu kunagi täis. Tartari peal olevat kitsejuustu sõin pärast eraldi, et puhast lihamaitset paremini tunda. Taldrikusse valatud tomati   consommé võiks minu arvates ka vabalt ära jätta, see tegi põhjas olevast krõbesaiast mittekrõbeda. Tegu on arvatavasti minu kiiksuga, olin veisest vasikavaimustuses ja lisandite jaoks polnud mahti.

Lammas (karree) oli pärit Iirimaalt ja ürdikoorik selle ümber perfektne. Sõin selle kiiresti ja jäägitult, loodan et meie jalgpallikoondis teeb varsti iirlastega sama.

Magusasõber ma ei ole, aga pakutud šokolaadikook ja jäätised olid minu arusaamist mööda ikka väga head. Järelduse tegin vaadates kuidas Silja enda magustoidu minutiga hävitas ja siis silus seda tegevust lausega "et aga jäätis oleks muidu sulama hakanud ja lauale voolanud". Mulle maitses muidugi ka.

Kohvi kõrvale sai veel hea tava kohaselt erinevaid väikeseid maiustusi, mis ei olnud küpsis kohvitassi serval, vaid korralikud käsitööna valminud trühvlid, marmelaad jne.

Teeninduse kohta kogu õhtu jooksul saab ütelda ainult kiitvaid sõnu, kelner teadis väga hästi mida ta lauda toob ja mis kõige tähtsam - ei mõjunud võltsilt.

Veini jõime pudeliga, kuna klaasiveine oli paraku ainult kolm, see on mõttekoht, näiteks kaks inimest, kellest üks on roolis ja teine ei leia kolmest veinist endale sobivat ja üksi pudelit juua ei soovi, võivad hätta jääda. Õhtu krooniks oli muidugi tõik et peakokk Tõnis Siigur lubas meid ka kööki uudistama ja ajas raskest tööpäevast hoolimata jupp aega juttugi. Kokkuvõtteks võib ütelda, et see koht on minu isiklikus Tallinna top kolmes.

Muusikasoovituse asemel aga õpetus, kuidas tõeline meister valmistab krevetipopkorni.

P.S Oma söögi-joogi maksis igaüks ise kinni, mainin nii igaks juhuks.

Pilti ei teinud, see on pärit Bordoo kodulehelt.