Kui aeg-ajalt satub käppade vahele väga hea tooraine, (restoranide keeles ülikulunud väljend "kohalik-värske-hooajaline", no tõesti, mõtelge midagi muud ka vahepeal välja), siis juhtub tihti et esimese erutusega ei tea kuhu suunda joosta ja lõpptulemuseks võib olla ülepingutus, ehk siis kuskilt leitud überretsepti järgi ülemaitsestatud, tundmatuseni töödeldud või muul moel ära tapetud maitsega toit.
Mind muutis sedapuhku ettevaatlikuks koju jõudnud lammas, mille puhul teadsin juba ette, et toit tuleb nii lihtne kui võimalik. Tuligi.
Ei mingit kirvepaukumist ega karreenüsimist, külg ahju ja kõik.
Peale pisut
õli
soola
pipart
palsamäädikat
tüümiani
rosmariini
250-kraadisesse ahju ja siis kuumus 150 kraadi peale.
Tund pluss veel natuke ja voila, saab hakata koopainimese kombel kätega liha rebima ja konte närima. Kõrvale punane vein ja paar lehte rukolat. Muusikasoovituseks Кино.
 |
| Vahest on köögilaud kohe erakordselt ilus. Kintsu panin tallele. |
 |
| Kui tuli idee pilti teha, siis rohkem paraku enam järgi ei olnud. |
Lihtsalt kommentaariks ,et kirvega rümba tükeldamine on mõrv. Lammas (ja ka teised loomad) on algosadeks võetav tavalise noaga, soovitavalt võiks tera olla vähe paksem.
VastaKustuta