Eelmisel nädalal sai käidud restoranis Kaerajaan, kus kuu aega pakub oma sööke Helsingi restoran Aino.
Pressiteade ütleb veel nii - 19. jaanuaril saabub Tallinna mullu Soome Aasta restoraniks valitud Juuri, mille toitusid saab maitsta restoranis Sfäär.
Lähiaegadel on Tallinnasse oodata veel teisigi Soome, Norra ja Taani tuntud restoranide külaskäike. Õige pea tutvustab ennast restoranis Ö Soome kõige uuem Michelini tähega restoran Luomo. Siis on järg Kopenhaageni ja Oslo restoranide käes.
Kohal oli ka Aino peakokk Ali Suvila, kes tutvustas menüüd ja rääkis muu hulgas, et oma restoranis soovitavad nad tihti veini asemel kohalike väiketootjate õlut. Miks meil väiketootjate õlut restoranis ei saa, ütleb ilmekalt Maris Jesse, tsiteerin:
"Samas tuleb Tervise Arengu Intsituudi (TAI) seisukohast välja, et riigi eesmärk peabki olema väikeste õlle- ja kääritatud jookide tootjate elu võimalikult keeruliseks teha. TAI direktori Maris Jesse sõnul oleks vale motiveerida neid alkoholi tegema, sest see on vastuolus tervisepoliitiliste eemärkidega. “Alkoholi liigtarbimine on suurima majanduskahjuga terviserisk Eestis. Rahvastiku jätkusuutlikkuse tagamiseks on Eesti eesmärk alkoholitarbimise vähendamine,” sõnas Jesse. Tema sõnul võiks väikeõlletootjad keskenduda pigem mahla või moosi tootmisele."
"Samas tuleb Tervise Arengu Intsituudi (TAI) seisukohast välja, et riigi eesmärk peabki olema väikeste õlle- ja kääritatud jookide tootjate elu võimalikult keeruliseks teha. TAI direktori Maris Jesse sõnul oleks vale motiveerida neid alkoholi tegema, sest see on vastuolus tervisepoliitiliste eemärkidega. “Alkoholi liigtarbimine on suurima majanduskahjuga terviserisk Eestis. Rahvastiku jätkusuutlikkuse tagamiseks on Eesti eesmärk alkoholitarbimise vähendamine,” sõnas Jesse. Tema sõnul võiks väikeõlletootjad keskenduda pigem mahla või moosi tootmisele."
Ühesõnaga, suhteliselt kõrge hinnaga nišitoode tapab nüüd rahva tervist, kaheliitrises plastpudelis kümnekraadine üliodav õlu on aga igati aktsepteeritud. Loodan et sellise jutu rääkijale restoranis ainult kompotti joogiks serveeritakse.
Aino peakokk oli aga toidud sobitanud Saku uue sarjaga (Punane, Valge, Klassik) ja Porteriga. Eelroaks pakuti pardifileed viigimarja-ürdisalatiga, part oli madalal temperatuuril küpsetatud ja suurepärane, kõrvale pakuti Saku Valget. Rõõmu teeb, et nüüd on olemas ka joodav kodumaine nisuõlu. Mina isiklikult oleksin aga pardi kõrvale valinud samast sarjast maheda maitsega Klassiku. Klassik on minu arvates ka parima lõhnaga Saku õlledest. Pearoog oli punases õlles hautatud tallekoot koores hautatud juurviljadega, kõrvale pakuti Saku Punast. Lammas võttis õnnest mõmisema, kõrvale oleksin ise joonud Saku Heledat. Magustoiduks datlikook vanillikastmaes ja kõrvale porter. Siin oli minu maitse jaoks õlle ja toidu kokkusobitamine õnnestunud sajaprotsendiliselt, kook ja porter täiendasid teineteist suurepäraselt. Julgus restoranis õlut pakkuda, seda klientidele soovitada, oskus õlut ja toitu sobitada - see kõik on teretulnud ja mulle kui suuremat sorti õllesõbrale igati meelt mööda. Kui nüüd veel mõni väiketootja ka midagi kuskil pakkuma hakkaks ... Pildid tegi Lauri Laan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar