Teisipäev, 29. märts 2011

Pakendamisest ja gazpacho kauba peale

Kuigi suvi on mägede taga, gazpacho hooajast pole veel lõhnagi ja retsept on mul siin samuti eelnevalt olemas, ei saa ma jätta jagamata retsepti, (õigemini küll koostisainete nimekirja), mis on leitud ei kusagilt mujalt kui pakisupi külje pealt!
Kui meil oleks sama vahvalt joonistatud pakendid ja sama hea pakisupp - ma ostaks seda iga kell. Ehk on siin mõnele erksama pilguga tootjale mõtteainet. Supi valmimiseks tuleb siis võtta teisel pildil olev koostiainete nimekiri (isegi pisikesed pildid spikriks:) ja blenderis ühtlaseks lasta. Aga kuna kevad on siiski ametlikult alanud, võib tema kiiremaks kohalemeelitamiseks kuulata kevadklassikat.

Reede, 18. märts 2011

Eesti toidu päev, raamat ja böff

Eelmisel laupäeval toimus Sadama turul üritus nimega Eesti toidu päev. Oma parimat kaupa oli pakkumas hulk suuremaid, väiksemaid ja päris väikesi tootjaid, sestap jätkus nii äratundmis- kui avastamisrõõmu. Päeva naelaks oli aga Dimitri Demjanovi ja Mari Kodrese poolt kahasse valminud raamatu "Sööme ära!" esitlus. Raamatu kirjeldus ütleb umbes nii - “Sööme ära!” on raamat Eesti köögist, söögist ja sööjatest. Teos võtab kokku Eesti maitse aegade hämarusest lennukate tulevikunägemusteni, Ida-Virumaalt Eesti läänerannikuni, regilaulust popkultuurini, kodulaua tagant tipprestoranideni, molekulidest filosoofiani.
Samas ütles Dimitri põgusa vestluse käigus et jäägu koduseks ülesandeks selle raamatu žanri määratlemine. Ülesanne oli raskem kui arvasin, tegu on nii koka-, elustiili- kui ka toidufilosoofilise raamatuga, aga ka lihtsalt toredaks  lugemiseks inimesele kes väärtustab iseennast, Eesti toorainet ja tootjat. Eks igaüks leiab sealt oma. Esitlusel pakkusid oma loomingut maitsta Eesti Kulinaariainstituudi akadeemikud Angelica Udeküll, Rene Uusmees, Ants Uustalu ja Emmanuel Wille. Jätkuna Solarise pop-up kohvikule tegid turul oma etteaste ka toidublogijad, sedakorda siis mina, Piret, Tuuli ja Mari-Liis. Pakkusime erinevaid suupisteid, mille läbivaks teemaks oli Eesti köök ja tooraine. Mina pakkusin veiseliha Tatari kombel, mille retsepti ka siinkohal ära toon.
Böff, pöff, boeuf a la tartar - heal lapsel ikka mitu nime, aga toit jääb samaks. Selle toidu algupärase retsepti, päritolu ja nimetuse kohta on liiga palju versioone, et neid siinkohal lahkama hakata.

Vaja läheb

500g veise sisefileed
1 sibul
1 munarebu
marineeritud kurki
musta pipart
soola

Puhasta sisefilee kelmetest ja aseta lõikelauale. Võta terav nuga ja kraabi pikkade tugevate tõmmetega fileed, kõik mis jääb noa tera külge, pane kaussi. Sellisel meetodil saad täiesti soone- ja kelmevaba liha, millel on ka kordumatu tekstuur. Kes niimoodi ei viitsi jamada, võib kasutada hakklihamasinat või osta poest valmis hakkliha, sel juhul sobib lihaveise delikatesshakkliha. Sega liha hulka munarebu ja väga peeneks hakitud sibul. Maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral võib maitsestamiseks kasutada ka adžikat või tabascot. Sega kõik läbi ja lase paar tundi külmkapis tõmmata. Serveeri röstsaial, juurde paku veel hakitud sibulat, marineeritud kurki, kappareid, vms. Samuti võib igale sööjale vormida väikese pallikese ja keskele lohku üks vutimuna rebu ning maitseained kõrvale panna, niiet igaüks saab oma maitse järgi tegutseda. See on efektne, aga mulle isiklikult meeldib paar tundi tõmmanud böff rohkem. Joogiks sobib juurde pits külma viina või miks mitte ka mõni vürtsikam valge vein. Pildid tegid Tarmo Virkus ja Lauri Laan. Lõpetuseks õpetlik lugu mis juhtub kui üritada süüa valel ajal ja vales kohas.





Kolmapäev, 9. märts 2011

Vastlapäev on ka pudrupäev

Alustuseks pisut populaarteadust.
Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja Eesti rahvakalendris  viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu.
Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid.
Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal – võinädal (масленица).
Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Rohkem lugemist Vikipeediast. 
Kuna traditsioonilist hernesuppi olen pea alati teinud, siis seekord olid menüüs mulgipuder ja seajalad, mis on samuti igati teemasse. Mulgupudru retsept on lihtsamast lihtsam, aga olgu ta siis vastlapäeva puhul ka siia lisatud, eks igaüks teeb teda vast pisut omamoodi, mina teen nii:

Vaja läheb:

Kartulit
kruupe
peekonit
sibulat
soola
Kogustega võiks arvestada niimoodi - kilo kartuli kohta liiter vett ja 100g kruupe, vastavalt sööjate hulgale kõiki koguseid siis vastavalt suurendada või vähendada.
Koori kartulid ja lõika iga kartul kolmeks-neljaks paksuks viiluks. Lao kartuliviilud potti, vala peale vesi. Kartulite peale pane pestud ja nõrutatud kruubid. Maitsesta soolaga. Keeda vaiksel tulel, aeg-ajalt kruupe maitstes, kui kruubid on sulle sobivalt pehmed, on puder valmis. Sega ja klopi puder puulusikagaa ühtlaseks, saadud tulemus ei pea olema nii ühtlane nagu kartulipuder, kartulitükke võib vabalt sisse jääda. Kes soovib võib lisada ka tüki võid. Serveerimiseks prae peekonikuubikud soola ja pipraga kõrnesteks, praadimise lõpupoole lisa ka hakitud sibul. Lisandiks paku veel hapukoort ja külma piima.
Sealajad on rohkem aga ajaviide nokitsemiseks kui söök. Pane seajalad külma veega keema, riisu vaht, siis maitsesta vesi soola, terapipra ja loorberiga. Võid lisada ka varssellerit, sibulat, porgandit. Keeda vaikselt ca kaks tundi ja paku julgematele. Kontidest tee vurr. Mine kelgutama. Muusikasoovituseks nostalgia. Juhul kui mõnes peenemas restoranis jääd kunagi hätta noa-kahvli kasutamisega, õpi viimaselt pildilt:)