Ära sülita allikasse ennem kui kaev valmis (ja ega seda siis kah teha tasu)

See vanasõna tuli meelde kui tekkis mõte et olenemata mitu aastat valmis olnud väliköök-suitsuahjust võiks ka vanale, metsa all olevale ja täiesti töökorras suitsuahjule väikese uuenduskuuri teha. Kuna tegu on äärmiselt lihtsa ahjuga, siis renoveerimise käigus juhtus nii et vanast ahjust jäid alles koht, üks toru ja pisut kive. Alljärgnevalt siis õpetus kuidas teha ühe päevaga suitsuahi, mis töötab hästi, on odav ja praktiline, kulutades vähe puid.

Niisiis - vaja läheb täispunn põrandalaudu, fibo plokke, toru, šamottkive, pliidiplaati, tsementi, liiva, savi, kruvisid.

Tee fibost sobiva suurusega vundament ja sinna peale põrandalaudadest kast. Lao kividest kolle ja ühenda see toru abil vundamendiga. Valmis.

Mõned olulised asjad ka. Kolle võib vabalt olla nn. umbkolle, ilma alumise õhuvõtuta, tõmbab küll, olles samas ökonoomne, võttes tänu sellisele ehitusele vähe puid. Toru peaks pisut tõusma suitsukasti suunas. Miks ei ole ahjul ust? Sellepärast et ei näe mõtet, ahjus sees on restide ja varraste jaoks eri kõrgustel liistud, saab ka pealtpoolt majandades vabalt hakkama. Üks rest on ka päris põhjas, juhuks kui miskit näpu vahelt pudeneb. Suitsutamise ajal on ahi lihtsalt kaetud kastisuuruse vineerplaadiga, mis on peale asetatud nii, et igasse nelja nurka jääb suitsu väljumiseks väike ava. Nii on ka mugav temperatuuriga mängida, vajadusel saab kaane pealt ära võtta või näiteks pool ahju kinni jätta. Kui ahi ei ole kasutuses, on suitsukast kaetud plekist katusega, peab kauem vastu. Väljastpoolt on ka puidukaitsevahendiga immutatud. Ühesõnaga - eks iga karu kiidab ikka oma kellasid, aga keda lihtne välimus ei häiri, siis ühe-kahe päevaga teeb täiesti korralikult töötava ahju. Nagu ikka, tahavad sellised asjad hiljem natuke mängimist, kuna iga ahi on erinev ja tahab sissetöötamist/harjumist, et teada saada valmistamistemperatuurid, aeg jne. Piltidel siis võrdluseks minu kaks ahju, väga erinevad, aga üks asi on neil ühine - mõlemad töötavad hästi. Allpool piltidel asjasse mittepuutuv päevakoer. Muusikasoovituseks Morrissey.

Suitsutatud küülik, caesar ja kann õlut

Kuna küünte vahele sattus värske küülik, rooma kapsas vohab peenras ja õlu mulle maitseb, siis kõik kokku on üks äraütlemata mõnus kooslus. Või iga asi eraldi - kah mõnus.

Vaja läheb:

küülik
sool
vesi
Pane küülik vette kus on lahustatud viis peotäit jämedat soola, hoia 24 tundi soolas ja siis ca 6 tundi suitsuahjus. Valmis.

Caesariks
rooma kapsast
parmesani
ciabattat või mingit sepikulaadset krutoonideks
3 küünt küüslauku, üks kastmesse, kaks krutoonidele
1 toores munarebu
1 tl Dijoni sinepit
1 sl sidrunimahla
3 tl Worcesteri kastet
8-10 sl oliiviõli
soola
pipart

Pane salatilehed taldrikule, vispelda kokku kaste milles on Worcesteri kaste, munarebu, sinep, sidrunimahl, purustatud küüslauk ja õli. Vajadusel viimistle maitset mõne komponendi lisamise või soola-pipraga. Prae saiakuubikud pannil krõbedaks ja lisa minut ennem lõppu hakitud küüslauk, sega see korralikult krutoonidega. Nirista kaste salatile, soovi korral sega läbi, tõmba peale koorimisnoaga lahked laastud parmesani ja lisa krutoonid. Antud caesar on minu maitse järgi ja ei pretendeeri autentsusele, olles siiski "sellele õigele" oluliselt lähemal kui paljudes söögikohtades läbi loomingulise lähenemise pakutav millegipärast caesariks nimetatav salat.

Õlleks

On vaja õlut. Juurde sobivad soolvees koos kauntega keedetud põldoad. Muusikasoovituseks Iggy Pop.

Suitsutatud Ungari pekk

Nüüd pisike šokiteraapia keset suve, rannahooaega, kaalujälgimist ja tervislikku murust toitumist. Sööme pekki! Kes arvab et pekk on mingi labane toit, (üks õige mees/naine muidugi nii ei arva), siis näiteks restoran Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk pakkus peakoka tervitusena just nimelt pekki ja see maitses hea. Teine koht kust saab head pekki on üks poeuberik Koplis. Kuna aga alati ei ole võimalik pekiisu tekkides minna Tchaikovskysse või Koplisse, tuli tegu ise ette võtta.

Tarvis läheb:

pekki, ca 300-500g tükid, saab turult

soola

paprikapulbrit

cayenne pipart

Pane pekk vähemalt kaheks ööpäevaks soolvette. Soolvesi olgu soolane, niiet maitstes ei tekiks mõtetki lonksuke alla neelata. Seejärel pane pekk ca neljaks tunniks suitsuahju, nii 60-80 kraadi juurde. Rasva eraldub pekist niikuinii, aga kui näed et seda liiast tilgub, langeta temperatuuri. Mina kasutasin suitsuahjus resti peal pekile aluseks poest ostetud lainelisi aukudega ühekordseid paksemaid fooliumaluseid. Ahjust võetud pekk suru igast küljest lõikelauale raputatud segusse, kus on neli osa paprikapulbrit ja üks osa cayenne pipart, võib ka käega segu peki sisse hõõruda. Lase pekk maha jahtuda, raputa ümberringi soolahelbeid või head meresoola, keera fooliumisse või pane toidukarpi ja lase vähemalt üleöö külmkapis taheneda. Edasine on elementaarne - õhukesed pekiviilud, pits kvaliteetset külma viina, kodune rukkileib, värske hapukurk, värske küüslauk, sibulakasvud. Töötab ideaalselt ka suvel, sellisel rõskemal ja vihmasemal õhtul. Muusikasoovituseks allveelaev Lembitu muuseumissejõudmise puhul suurepärane lugu filmist Das Boot.

Kartulivorstid, need päris õiged

Suhteliselt vähelevinud söök võrreldes veri- või tanguvorstidega, minu jaoks lapsepõlvemaitse, milleta ei möödunud jõulud, sünnipäevad, pulmad. Tehakse põhiliselt Märjamaa ümbruses. Esmapilgul paras ettevõtmine, tegelikult aga igati lihtne. Praeguses retseptis on tunde järgi pandud kogused, suhteliselt suured, tegin ikka nii et ilus oleks.

Vaja läheb:

Pakk sea käärsoolt 15m (saab turult, netist tellida)

8 kg kartuleid

2 kg soolapeekonit

5 korralikku sibulat

2 pead küüslauku

pakk majoraani 

pakk oreganot 

pakk köömneid

Tunde järgi soola-pipart, olenevalt liha soolsusest

Pane sooled tunnikeseks likku, vaheta paar korda vett.

Koori ja haki kartulid, minul oli spetsiaalne abivahend, aga saab ka noaga või sauseguri külge käiva nugadega potsikuga, see on küll väike, aga tükeldatud kartulid paari-kolme kaupa saab tegelikult väga kiiresti valmis. 

Haki liha ja sibulad-küüslauk suhteliselt peeneks või lase samuti nugadega potsikust läbi, sibul peeneks, liha pasteedilaadseks, või kasuta liha jaoks hoopis hakklihamasinat. Sega kokku kartul, liha, sibul-küüslauk ja maitseained. Lõika soolest ca 70 cm jupp, tõmba lehtri või poolekslõigatud plastist liitrise pudeli otsa, pane vorstisegu sisse ja topi pulgaga soolde. Korda tegevust kuni vorstid valmis. Mõned nõuanded - ära topi soolt väga täis, hiljem keetes kartul paisub, sool aga tõmbub kokku, vorstid võivad lõhki minna. Siduda ei ole otseselt vaja, soole ots tõmbub keevas vees ise kokku, jäta vorsti otsad lihtsalt mõni sentimeeter tühjaks, aga samuti võib sobiva vahemaa tagant vorstile paar keerdu peale keerata ja need kohad ka nööriga kinni sidusa. Ülejäänud soolikad pigista veest kuivaks, soola uuesti sisse ja pane tavalisse külmkappi, seisavad vabalt kasvõi aasta.

Niisiis, vorstid topitud, pada tulele, vette ka soola ja vorstid keevasse vette. Keeda hästi vaikselt, umbes 20-25 minutit. Võta vorstid välja, jahuta maha ja lase jahtuda. Lõplik valmistamine - kas grillil või praeahjus pealt kuldseks ja krõbedaks. Muusikasoovituseks India popp.

Loomulikult ei pea tegema selliseid pikki vorste, vaid võib soolikale sobiva maa tagant paar keerdu peale keerata ja niimoodi väikesed vorstid saada

Maasikajoogid tibakese kangemaga

Kuna selleks aastaks on maasika toormoos õnnelikult sügavkülmas maandunud, on aeg mängida ülejääkidega. Alljärgnevalt kaks joogiretsepti mis sobivad päikeselisse suvepäeva.

Maasika margarita
2 cl cointreaud või maasikalikööri
4 cl tequilat
sorts laimimahla
külmutatud maasikaid või toormoosi
purustatud jääd
Kõik komponendis blenderis ühtlaseks, kaunistuseks piparmünt.

Masika bloody mary
6 cl tomatimahla
12 cl maasikaid
4 cl viina
sorts laimimahla
5 tilka tabascot
paar keerdu musta pipart
sorts balsamicot
jääd

Kõik komponendid blenderis ühtlaseks, hiljem veel jääkuubikuid lisaks. Kaunistuseks värske kurk. Muusikasoovituseks prantsuse rock.