Kirsisiirup arooniatest - puhas nostalgia

Nüüd õpetlik lugu nooremale põlvkonnale, kes ei ole nõukaaegseid tühje poelette näinud ja ei oska ettegi kujutada kui leidlikud olid inimesed tänu sellele. Kes tegi peedist pesumasinale trumli, kes soojustas ajalehega aknaid, kes tegi arooniatest kirsisiirupit. Justnimelt, arooniatest kirsisiirupit. Sellest sai segada nii morssi kui likööri ja niru kaubandusvõrk oli jälle üle kavaldatud. Retsept võib olla vanem või mujalt pärit, minu mälestustes aga on ta eelkõige seotud siiski tühjade poelettide ja vajadusest tingitud leidlikkusega.

Vaja läheb:

arooniaid

kirsilehti (või mustasõstralehti)

suhkrut

sidrunhapet

vett

Lao arooniad ja kirsilehed kihiti potti või ämbrisse ja vala peale keev vesi. Kilo arooniate kohta arvesta ca viis peotäit kirsilehti ja liiter vett. Lase kaks päeva jahedas seista. Kurna. Saadud vedelik lase keema ja lisa sidrunhape ja suhkur. Suhkrut võta umbes pool kilo liitrile vedelikule ja sidrunhapet kümme grammi liitrile. Keeda vedelikku ja riisu hoolikalt vahtu. Kui vahtu enam ei teki, vala saadud siirup kuumutatud purkidess/pudelitesse ja kaaneta/korgi. Tugev nostalgiamaitse on valmis. Muusikasoovituse asemel soovitus vaadata hea rühiga preilisid.

pildil olev seen ei puutu asjasse ja on täiesti retseptiväline

Veispõskede võrdlev hautamine, õlu vs vein

Tänu infokanalitele (Liina V) sain operatiivselt teada, et Keskturul on müügil veisepõske. Jõudsin turule, ootasin millal eesseisja (Liina K) omad (veise)põsed korvi ladus ja käes nad mul olidki. Siiamaani olin arvanud et Eestis kasvavad veised ilma põskedeta. Tegelikult ostavad restoranid need lihtsalt ära, ehk siis põske süüa saab iga kell, aga ise valmistada mitte just eriti tihti. Mis teeb meelehärmi, sest korralik ninast sabani söömise filosoofia järgija unistab ju ikka, et peale filee ja karbonaadi ka huvitavamat tooret vabalt osta saaks. Tõele au andes on asi tegelikult juba kordades parem, enam ei kukuta turul pikali kui veisesaba, küülikumaksa või sea südant küsid. Veisepõsk igaühele ei maitsegi, minule on ta ilus taine tükk pikaks hautamiseks. Vaadates oma saaki tekkis idee - teha koostiselt kaks identset hautist, erinevuseks ainult kasutatav vedelik. Koostise jätsin meelega võimalikult lihtsa, tõrjudes kõrvale kõik ideed alates tomatitest ja seentest lõpetades kadakamarjadega.

Vaja läks:

kaks puhastatud veisepõske

porgandit

sibulat (kasutasin šalotte)

küüslauku

varssellerit

pipart

soola

tumedat õlut (valisin Guinnessi)

punast veini

Pruunistasin põsed kiirelt pannil, maitsestasin soola-pipraga, panin väikestesse savipottidesse, lisasin jupitatud köögiviljad ja vedeliku. 4 tundi ja 150 kraadi. Mõlemad variandid said ootuspäraselt maitsvad, aga Guinnessi ma enam hautamiseks ei kasuta, midagi tuttavlikku oli puudu ja midagi võõrast oli üle. Tavaliselt kasutan ma õlledest hautamiseks kas Tõmmut Hiidu (kergemad asjad, kana, kapsas) või Saku Tumedat (liha). Proovida tahaks sama toitu veel mõne kirsiõllega. Sel korral võitis siis hautamisvedelikuna vein, aga mulle tundub et õlu ei ole oma viimast sõna veel ütelnud. Muusikasoovituseks Nancy Sinatra ja väike arutelu burgeriteemal.