Rupskiralli

Wikipedia annab sõnale rupskid alljärgneva tähenduse:

Subproduktid (ka: rupskid, rupsid; vene Субпродукты) on loomakasvatuse ja jahinduse teisejärgulised tapasaadused^[, ka toiduained, mida inimesed kasutavad toitude valmistamisel. Põllumajandusloomade ja ulukite puhul on lihaks töötlemise subproduktid nt looma või linnu siseelundid (kopsud, maks, neerud, süda, peaaju jt) pea, saba, jalad, keel, lihalõikmed.

Üldiselt võib sellega nõustuda, aga sõna teisejärguline on selles definitsioonis häiriv ja selle võiks välja jätta.

Juhul kui osta terve lihaveis, võib tekkida olukord kus ülaltoodud saadusi on käes korraga palju ja erinevaid. Miks mitte siis nendest terve menüü koostada. Siinkohal pean tänama koolivend Marti, kelle idee oli nii veiseost kui ka rupskiõhtu. Kuna ma kõiki toite ise ei teinud, siis panen lihtsalt inspiratsiooniks pildid paarisõnaliste selgitustega.

Menüü ise oli siis selline:

Saba ja kondipuljong kopsu- ja neerupirukatega

Keedukeel mädarõika-hapukoore kastmega

Südametertar

Grillitud maks veinivõiga, seened, sibulad, ahjupeet

Pikalt grillitud ja õlles hautatud ribid

Naked burger, marineeritud sibul, coleslaw
Iga käigu juurde valik Kotzebue pagarikoja tooteid, niisama ja grillitult

Kaks viimast toitu küll rupskiteks ei kvalifitseeru, küll aga täiendavad ilusti ülevaadet mida kõike ühest veisest teha saab. Pildid on tehtud käigult, kibekiire toimetamise pealt ja ei pretendeeri kvaliteedile.

Puljongis saba ja röstitud kondid, maitseks sibul, porgand, sool-pipar ja loorber

Südame puhastamine võtab aega, aga tasub vaeva

Keel, pilt ei kannata kriitikat, aga maitse suurepärane

Vein kokku keeta, lisada sama suur kogus võid, lasta taheneda ja siis serveerida grillitud maksal

Ribid said maitseks õli, soola, pipart ja segu milles oli tšillit, paprikat, kakaod ja midagi veel

Südame tartari maitseks läksid sool, pipar, balsamico kreem, šalottsibul ja kapparid, kindlasti teha noaga, mitte hakklihamasinaga, noaga jääb hea konkreetne tekstuur

Ribidele kaks tundi kondid allpool, siis tund kondid üleval ja siis kaks tundi ahjuvormis Tõmmus Hiius fooliumi all

Maks, 4,5 kg

Kõikide toitude juurde õlitatud-grillitud saialised Kotzebue pagarikojast, speltanisusai, tatrasai, rukkileib

Neerupirukas

Kopsupirukad, retsept Nami-Namist

Maks sai õli, soola, pipart, suhkrut ja kiiret valusat tuld, kindlasti jätta pooltooreks. Maksa lisandiks veel seened-sibulad ja küpsepeedisektorid köömnetega.

Burger ilma maitseaineteta, sool-pipar peale grillilt võtmist, osad ka juustuviiluga, juurde sidrunimahlas marineeritud sibularattad ja coleslaw

Seenejutud

Soe ja nüüd juba ka vihmane sügis paistab jätkuvat ning seenesaagita ei tohiks jääda keegi. Metsaskäimise, -käitumise ja koriluse teemadel arutlesime Meelisega ka Vikerhommikus. Järelkuulatav siit. Igatahes minge metsa! 

Keedukartul ja kuuseriisikad, puhas klassika.

Sibul tooge Peipsi äärest

Millal te sõite viimati vanakooli korralikku suitsukana, mis maitseb nagu suitsukana, aga mitte nagu keeduvorst.

Kuidas ennast jahutada? Kuuma ilma söögi- ja joogiideid.

Juuni alguses sai koos Meelis Sülla ja Vikerraadioga purki järjekordne köögijuttude intervjuu, mis oli inspireeritud kuumast maikuust. Avaldasime lootust et ehk tuleb ka kesksuvi soe. Tuligi. Seega panen siia järelkuulamislingi saatele, kus rääkisime jääkohvist, omatehtud limonaadidest, külmadest suppidest. Käesolevast hetkest õigemat neid tarvitada ei ole.

Link saatele siin.

Tänane lõunasöök, külm borš keefiriga. Lastele ütelge et tegu on Hello Kitty supiga.

Brown ale

Kuigi ma ei ole pikalt toidust kirjutanud, ei tähenda see, et ma enam süüa ei teeks - teen ikka. Viimasel ajal on aga juhtunud et teen ka juua. Kuna iga hipster räägib juba ammu algvirde tihedusest, IBU-st, linnase- ja humalasortidest, ei saa ju üks vana korporant viletsam olla.

Erinevalt hipsteritest on aga minu soov olnud teha õlut, mitte aga läbi viia napakaid eksperimente stiilis võitja on see kes teeb kõige mõruma IPA. 

Samuti ei ole ma õllele lisanud ei tuhka, porgandit, rebasekust ega mägrapeeru. Eesmärgiks on olnud lihtsad, kergestijoodavad õlled. Mõni ütleks isegi et igavad. See aga on juba teatavasti maitse asi, minule igatahes meeldib õlu mida tahaks juua rohkem kui ühe pudeli ja kindlasti ei tahaks et keegi annaks hinnanguks "huvitav".

Samuti on õlletegu sotsiaalne protsess, mis on tänapäevases digimaailmas väärtus omaette.

Kuna ma olen olnud viimasel ajal laisk kirjutaja ja õlleblogi kindlasti pidama ei hakka, siis kutsun siinsamas lihtsalt üles suve saabudes katelt tulele panema ja söögi kõrvale ka jooke tegema. Küll suve jooksul ka sobivaid toite lisaks tekib. 

Keda aga õlleblogid huvitavad, siis kutsun üles lugema Karmo Tüüri oma ja te saate teada et eesti keeles on ka superlatiivid siiski täiesti olemas.

Niimoodi see õlu siis käärib

Hiljem kas pudelitesse või metallkehadesse

50L keedukatel

Pestavad seinad ja põrand

Mis võimalik, see roostevaba, hügieen eelkõige

Kohustuslik kassipilt

Õlleteo üks rõõme, saab palju nimesid välja mõtelda

Pardipugud

Suure rupskisõbrana on hea meel näha, et kunagi ainult turgudel üliharva saadaolnud erinevad huvitavad tükid, mida kas ei ostetud, või vastupidi, restoranid ostsid eest ära, on nüüd saanud turgudel tavaliseks ja jõudnud otsapidi ka kaubandusvõrku. Olgu see siis veisepõsk, härjasaba, pulli munad või nagu käesoleval juhul, pardipugud.

Prantsusmaal hinnatud confit materjal. Maakeeli siis rasvas pikalt küpsetatud toit. Esimese hooga mõtlesin küll toorest tartari teha, aga välja kukkus siiski confit. Retsepte on leida palju, mina valisin lihtsalt viie-kuue klassikalise hulgast tihedaimalt korduvad maitseained ja korras.

Ehk siis:

Pool kilo puhastatud pardipugusid (st. sisust puhastatud, kelmeid mina ära ei võtnud)

loorberit

soola

pipart

pea küüslauku

värsket tüümiani

pardirasva

Hoidsin pardipugusid poole supilusikatäie meresoolaga läbisegatuna tunnikese kausis, aeg-ajalt segades. Siis valasin kaussi nõrgunud soolase vedeliku minema ja ladusin pugud tihedalt väikesesse hautamispotti. Vahele pipart, loorberi, küüslauku ja tüümiani. Kõige peale paar lusikatäit sulatatud pardirasva, nii et pugud said kaetud. Kaas peale, praeahju, 150 kraadi, kolm tundi ja voila! 

Soojalt sobib hästi kartuli-juurselleripüreega, külmalt iseseisva suupistena, mustal leival jne. Koos rasvaga purki valatuna säilivad külmikus nädala vabalt, kauem ei proovinud, said otsa, aga julgen spekuleerida oluliselt pikemat aega.

Lõpetuseks veel - olen pisut segaduses kas pardil süüakse/on olemas ikka pugu või on tegu siiski lihasmaoga. Et segadus oleks suurem, siis kanal on mõlemad. Et segadus oleks veel suurem, kahtlustan et poes on enamik neid asju valesti pakendil kirjas. Et segadus oleks veel suurem, siis pugu ja lihasmagu ei ole sünonüümid. Uurin kõik välja ja teen vajadusel postituse ümber. 

Kelmete eelaldamisel ei ole mõtet

Pardirasv kogu võimalusel ise, näiteks pardikoibi tehes, sellega tulevad parimad praekartulid, kui ei ole kodus, siis osta saab seda igast suuremast poest.