Kuigi ma ei ole pikalt toidust kirjutanud, ei tähenda see, et ma enam süüa ei teeks - teen ikka. Viimasel ajal on aga juhtunud et teen ka juua. Kuna iga hipster räägib juba ammu algvirde tihedusest, IBU-st, linnase- ja humalasortidest, ei saa ju üks vana korporant viletsam olla.
Erinevalt hipsteritest on aga minu soov olnud teha õlut, mitte aga läbi viia napakaid eksperimente stiilis võitja on see kes teeb kõige mõruma IPA.
Samuti ei ole ma õllele lisanud ei tuhka, porgandit, rebasekust ega mägrapeeru. Eesmärgiks on olnud lihtsad, kergestijoodavad õlled. Mõni ütleks isegi et igavad. See aga on juba teatavasti maitse asi, minule igatahes meeldib õlu mida tahaks juua rohkem kui ühe pudeli ja kindlasti ei tahaks et keegi annaks hinnanguks "huvitav".
Samuti on õlletegu sotsiaalne protsess, mis on tänapäevases digimaailmas väärtus omaette.
Kuna ma olen olnud viimasel ajal laisk kirjutaja ja õlleblogi kindlasti pidama ei hakka, siis kutsun siinsamas lihtsalt üles suve saabudes katelt tulele panema ja söögi kõrvale ka jooke tegema. Küll suve jooksul ka sobivaid toite lisaks tekib.
Keda aga õlleblogid huvitavad, siis kutsun üles lugema Karmo Tüüri oma ja te saate teada et eesti keeles on ka superlatiivid siiski täiesti olemas.
 |
| Niimoodi see õlu siis käärib |
 |
| Hiljem kas pudelitesse või metallkehadesse |
 |
| 50L keedukatel |
 |
| Pestavad seinad ja põrand |
 |
| Mis võimalik, see roostevaba, hügieen eelkõige |
 |
| Kohustuslik kassipilt |
 |
| Õlleteo üks rõõme, saab palju nimesid välja mõtelda |
aga kas superlatiivide valdaja saaks ka neid jooke maitsta?
VastaKustuta