Veisesüda on üks tugev tükk, huvitav liha, kuna ta on teistest lihadest-rupskitest tuntavalt erinev, selline struktuuriga ja konkreetne. Õigesti valmistades ei tähenda see aga tuimust või sitkust.
Mina olen südant nii grillinud kui toorelt tartarina söönud. Grillides tahab süda kiiret valusat tuld ja seest roosaks jätmist, nagu veiseliha ikka, tartarina piisab noaga peeneks hakkimisest, jääb tavalisest lihast hoopis erinev tartar.
Nüüd aga hautisest:
Puhasta ja viiluta süda, see tundub aeganõudev, aga tööd kiirendab kui mitte eriti nokitseda vaid suhteliselt julmalt kõik vähegi sitkusekahtlusega eemaldada. Pisut raiskab, aga närvid jäävad alles.
Maitsestamine on muidugi maitse asi, mina panin koos südamega hautamispotti soola, pipart, loorberit, purgi purustatud tomateid, pea küüslauku, tilga õli ja soru punast veini. Pott läks 220 kraadini eelsoojendatud ahju, siis kohe temperatuur 130 kraadi peale ja neli tundi.
Kõrvale sobib kartulipüree või riis ja hea saialine, millega kastet süüa.
Ettevalmistatud ja maitsestatud veisesüda |
Hautis nagu ikka, mittefotogeeniline aga maitsev |
Valmib südame tartar, maitseks sool, pipar, balsamico kreem, šalottsibul ja kapparid, kindlasti teha noaga, mitte hakklihamasinaga, noaga jääb hea konkreetne tekstuur |