Hipsteripissist ja isetegemisest

Lugesin Vello Nelikendkaks jutukesi hipsteritest ja ei saa jätta tsiteerimata - "Vaatasime veidi eemalt, kuda peahipster võttis oma prillisanga sisse ehitatud pardatšokist Albert Einsteini tsitaadikujulise pudeliavaja ja tegi kõigil õlled lahti."

Lähemalt siin ja siin. Jutud on muhedad, mind ajavad naerma küll. Nüüd aga asja juurde, pean nimelt tunnistama et oleme väiksema seltskonnaga alates eelmisest sügisest pea kümmekond korda ise õlut teinud. Seda korralikku, mitte kontsentraadist vaid klassikalist, koostiseks vesi-linnased-humalad-pärm. Oleme teinud nii pilsnerit kui alet, nii ipat kui saisoni. Varustuseks siis 50L Braumeister tark programmeeritav keedukatel, mis oskab ise aega ja temperatuure sättida ja pumpab vett läbi linnaste. Samuti veel pump ja väike aga võimas plaatjahuti virde kiireks jahutamiseks. Kääritusnõud ja säilitusvaadid, külmkapp ja veel nipet-näpet. Detailidesse ma laskuma ei hakka, kes ei ole õlut teinud, see ei saaks aru ja kes on teinud, tahaks rohkem detaile ja retsepte. Tooraine on siiamaani tulnud pruulimine.ee poest. Saada aga retsept ja kahe päeva pärast jahvatatud linnased käes. Lihtne ja mugav.

Oma jutuga tahan aga jõuda sinnamaani, et iga isetehtud õlu on mulle maitsenud. Oleme ka olnud suhteliselt konservatiivsed ja võistlust mille võidab kõige mõruma ipa tegija, ei ole korraldanud. Mägrakust ja lambapabulaid ka ei ole kasutanud. Hipsteriks muutumast takistab mind edukalt minus elav korporant, mis ei luba õllega napakaid katsetusi teha. See ei välista aga loomulikult mõistlikku eksperimenteerimist ja nagu öeldud, iga tegu on maitsenud hea. Suurimaks plussiks on aga õlleteoga kaasnev seltskondlik aspekt, degusteerimine, targutamine, muretsemine, üle mõtlemine, rõõmustamine ja rahulolu. Tehtagu õlut!

Pildil nimetu, aga hea punane õlu.